27 raamatut alles

Väike vahekokkuvõte.

Alles veel 27 raamatut 63-st

KÕIK raamatud on tellitud Tallinna aadressidele

8 raamatut on tellitud kingituseks

1 tellija on olnud naine

Tellijate rahvused on olnud järgmised:

Lõpumüük

Suurpuhastuse käigus tuli taarahunniku alt välja viimased 63 raamatut. Ahju kütta nendega ei raatsiks..õieti nagu polegi teist. Samas on kindlasti vähemalt iga kümnes teist tänaseks töötuks jäänud ja mis selle sülle kukkunud vaba ajaga ikka muud pihta hakata, kui raamatuid lugeda.

Niisiis osta ära. Signeeritud "Eestlaste pöörane rännak euroopas" 99.- tükk.

kirjuta rein.purpur@hot.ee ja lepime kokku mismoodi saab eksole.

edit: pane palun meili kohe nimi ja aadress, kuhu raamatut tahad, siis ei pea hullult kirjavahetust pidama. Arveldusarve numbri panen raamatuga kaasa.

54 raamatut alles.

edit2: Selgus, et mitmed tahavad raamatut kellegile kingiks tellida, mis iseenesest on tore mõte, kuna parim kink on ju kohe pudeli järel raamat. Tahtsin öelda, et kingisaaja nimi pange ka meili, siis saab pühenduse kirjutada.

51 raamatut alles.

Kuidas naistepäeva tähistades kaalu langetada?

Jan seisis peegli ees, särk üles sikutatud, uuris murelikul ilmel vöö ümber kasvanud pekist päästerõngast, ning pomises ”Kas tõesti liiga vähese veini viga?”

Ta oli lugenud hommikul postimehest, et punase veini joomine aitab kehakaalu vähendada.
Eks see temaatika oli tal hetkel hingelähedane. Ta üleeelmine pruut Lee, keda eile Viru tänaval kohtasime, koos ta uue mustanahalise abikaasaga, hüüatas naiivselt tervituseks: ”Oi kui ümmarguseks sa näost läinud oled!” Jan, välimust puudutava kriitika suhtes õrnahingeline, muutus silmnähtavalt tusaseks.
Lee, üks suurima rinnaümbermõõdu ja väikseima IQ-ga lennujaama tax-free poe müüjaid oli oma kaasat kohanud tööpostil ja paistis oma valikuga rahul olevat. Jan avaldas mürgiselt arvamust , et mustanahalisega abiellumine on nagu lahtise sportauto ostmine - ebapraktiline ja ebamugav aga aitab tänavapildis silma torgata. Ilmselt oli tõepoolest Lee otsuse mustanahalise kasuks just see argument kallutanud. Edevus, nagu ka Janil, on tal üks esiletükkivamaid iseloomuomadusi. Kui nüüd meelde tuletama hakata, siis saigi nende saatuslik kohtumine teoks juuksurisalongis.

Arkadi saabus tellitud kaheksa punase veiniga. Otsustasime naistepäeva korteriseinte vahel veeta. Hea turvaline koht vältimaks kokkusaamisi tuttavate ja pooltuttavate naisterahvastega, kes eeldavad, et töölisnaiste solidaarsuspüha puhul neile tavalisest suuremat tähelepanu osutatakse. Jan torises natuke veinivaliku üle ja küsis Arkadilt, kas poes mõnda fitness või kaalujälgijate veini polnud. Arkadi jõllitas teda midagi mõistmata ja rehmas lihtsalt käega. Ma ei viitsinud seletama ka hakata.

Helenile siiski helistasin ja soovisin toredat naistepäeva. Vastu mu ootusi tundus tal isegi hea meel mu kõnest olevat. Võta nüüd kinni seda naiste mõtlemist. Tavaliselt olen ikka purjus peaga helistamise eest pragada saanud.

Arkadi kraamis oma seljakoti sisu laiali. Ta tuli ema juurest naistepäevaeinelt ja oli leidnud oma kunstiklassi aegsed maalimistarbed. Kuna muud tööd tal hetkel polnud, siis otsustas ta proovida kunstnikuleiba. Kõige suurem mure oli tal, et milline kunstnikunimi võtta. Õhtuks jõudsime neid välja mõelda terve rea. Finaali jõudsid Ülo H. Hitler, Sergei Sinililled ja Manfred Botas. Otsustasime, et vaatame Arkadi esimese töö üle ja siis on näha milline sobib.

pildil sotsialistidest rahvusvahelise naistepäeva traditsiooni loojad Klara Zetkin ja Rosa Luxemburg

Vanatüdrukute kosjapäev

29. veebruar pidi olema selline päev, kus vanatüdrukud võivad ise sobivale mehele kosja minna, arvas vanarahvas. Kui ma Arkadile eile selleteemalise rämpsposti saatsin, sattus ta paanikasse. Ta on abielamist juba proovinud ja tahaks edaspidi pühalikumatele tegevustele keskenduda, kinnitas ta oma paanilises SMS-s. Soovitasin tal soovahetusoperatsioonile mõelda ja lülitasin telefoni välja. Ikkagi reede õhtu.

Tegelikult, meil on üks äriprojekt käsil. Jan loeb raha ja mina püüan telefonile mitte vastata. Aga sellest kunagi hiljem pikemalt, sest Figaro on kord siin, kord seal. Ja vanatüdrukuid on maailm täis. Pikemalt ei raatsigi kirjutada, vaja lauba õhtaks valmistuma hakata. Noh, ja vanatüdrukute eest ka muidugi varjuda. No hard feelings, Helen, aga loodetavalt on sul seal konverentsil lõbus.

Ootamatu õnn kasiinos ja Skaiplussis

Kuulasin populaarsest tümakakanalist, kuidas jagatakse priskeid auhindu ja kingitusi ainult selle eest, et veebis kirjutada, kuidas keegi kasiinos võitnud on. Noh, selliseid inimesi ei tohiks ju väga palju olla. Peale kasiino omanike ehk paar-kolm ja needki ainult mõnes lühikeses ajavahemikus. Pikas perspektiivis on kõik hävingus.

Selle peale meenus mulle ühe tundmatuks jääda soovinud sõbra pihtimus, mille siinkohal mälu järgi kirja panen. Kingitusi nõus vastu võtma ööpäevaringselt.

Kuidas ootamatu õnn kasiinos mu elu päästis.

Lemps oli mu lapsepõlvesõber. Koos tegime märga liiva ja vormisime sellest losse ja liivakooke. Andsime naabriplika Mirjamile neid kooke maitsta. Meil oli Lempsiga kõik ühine. Peaaegu. Mulle meeldis raha peale kaarte mängida ja Lempsile tüdrukute seeliku alla piiluda. Ükskord pani ta selleks koguni tüki peeglit nätsuga oma ketsinina otsa. Loomulikult saime Lempsiga äripartneriteks, kui Eesti vabaks sai ja bisness rollima hakkas. Käisime topeltpõhjaga kaubikuga iga nädal paar korda Rootsi vahet ja pappi tuli nagu pullikakat poliitiku suust. Ainult et mulle ei meeldinud see väikse võiduprotsendiga laeva kasiino ja Lemps igatses tagasi Mirjami seeliku alla, kuhu ta nüüd juba ilma igasuguse peeglita piilus.

Ükskord, kui pidime jälle Rootsi minema ja Lemps juba autot laeva ajas, hakkas mul kasiinos kaart jooksma. Lemps kõllas nagu telefonimüügiagent, aga ma lükkasin mobla välja. Kurat, segas mul keskendumist, ma olin just kakskend tonni võidus. Laevast jäin maha. Kella kaheks öösel olin kuuskend tonni miinuses. Võtsin Serjoogalt laenu, ta teadis, et kui Lemps tagasi jõuab, saan ma oma osa kätte ja maksan ära. Jõin ennast täis ja mängisin veel kümpsi maha. Hommikust mäletan ainult seda, et ilge pohmakas oli. Mirjam tuli ja kriiskas, et laev on põhja läinud. Mul oli niigi sitt olla ja ma ütlesin, et jäägu vait.

Pidin Serjooga juures tööle hakkama, et võlg tagasi teenida. Pikapeale sain isegi nii palju kõrvale pandud, et lasin endale uued hambad panna. Nende asemele, mis Serjooga gorillad välja lõid. Mirjam oli palju aastaid puhta psaiko. Jõi, hüsteeritses ja nuttis. Pank võttis talt Lempsi laenuga ostetud maja ära. Lubasin Mirjamil oma korterisse kolida. Kui ta lõpuks kindlustusraha kätte sai, tõmbas ennast pilve, istus päevade kaupa köögis akna all ja meenutas, kuidas Lemps talle peegliga seeliku alla piilus. Ütlesin, et ma võin omale ka peegli nätsuga otsa kleepida, kui see talle nii tähtis oli.

Vähehaaval hakkasin uuesti kasiinos käima. Ühe aasta kokkuvõtteks jäin kolme tonniga plussi, detsembrist detsembrini. Järgmiste jõuludega panin jälle pikalt punasesse. Mirjam jättis joomist ja tablette maha. Elu läks päris kenasti. Leppisime kokku, et sõidame pulmareisile Las Vegasesse. Sõber Ints, kes pärast Lempsi uppumist üliõpilasvahetusega USA-sse tõmbas ja enam tagasi ei tulnud, lubas, et võime tema pool NYC-s ööbida ja pidi meile sebima piletid NYC-st edasi Vegasesse.

Päeval enne väljalendu läksin korraks kasiinost läbi. Kaart hakkas lippama ja ma olin lühikese ajaga sota plussis. Lülitasin telefoni välja ja mängisin edasi. Jackpot oli kohe-kohe kukkumas ja ma läksin masinate peale üle. Hommikuks oli võitu alles kümme tonni ja jackpotti polnud välja mängitud. Kurat, ma ei kavatsenud alla anda. Kõik ümberringi kaotasid, ainult mul püsis saldo plussis. Tellisin taksistilt spiidi ja panin edasi. Millalgi järgmisel päeval vist natuke tukkusin peldikus, aga turva tuli ajas mu uuesti saali. Võtsin krediitkaardi limiidi lõpuni tühjaks. Kui kasiinost välja sain, hakkas hämarduma. Ajataju oli läinud, ilmselt olin paar päeva mänginud. Riided haisesid. Koju läksin trolliga, sest taksoraha ei olnud. Trollijuht lasi raadiost uudiseid. USAs olevat mingi jama juhtunud, maja ja lennuk põrkasid kokku või midagi sellist. Ma ei viitsinud kuulata ja läksin koju magama.

Ma ei tea, miks Mirjam sinna torni pidi ronima. Võib-olla, et ta ei tahtnud üksinda Vegasesse minna, küsida pole enam kelleltki. Hakkasin uuesti bisnest tegema. Eesti maajussid tahtsid põhjamaadesse ehitama minna ja ma aitasin neil seal objekte leida ja asju ajada. Käisin jälle svenssoni ja põdra vahet, alguses laevaga, aga hiljem, kui asi juba jumet võttis, ka lennuki või kopteriga. Kopteriga oli kiirem, sest lennujaamas läks vormistamise peale ilgelt aega. Mängisin väikeste panustega laeval või masinatega soome külapubides. Enamasti kaotasin, aga mitte palju. Ostsin uue auto ja plaanisin Viimsi taha põllule maja osta. Peaaegu sissemaksu jagu oli juba kõrvale pandud. Paar suurt objekti oli just peale tulemas ja lootsin, et sügiseks saan diili tehtud.

Kopteripilet oli olemas ja tellijad ootasid Helsinkis, kui kogemata kasiinosse kohvi jooma astusin ja kohe esimese laksuga masinast kolm tonni sain. Mängisin edasi. Nii kaua polnud korralikus kohas käinud ja kohe tundsin persega, et täna läheb hästi. Võtsin õlleklaasitäie viskit ja istusin black-jackki. Žetoonikuhi kasvas samas tempos kui klaasid tühjenesid. Võtsin telefonilt aku tagant ära. Keskööks oli mul raha otsas ja süda läikis. Maja sissemaksuks varutud summa olin rohelise laua august sisse toppinud, kuid sain õigel ajal pidama. Laenu polnud ma ju võtnud ja takso jaoks oli veel paar sajalist alles. Panin telefonile aku taha, et koduteele pizza tellida. Kohe helistas mingi paanikas Pekka ja küsis, kuidas ma eluga pääsesin? Mida kurat, kes siis enne kasiinosse elu on jätnud!

Tuli välja, et kopter, millele ma pileti olin ostnud, oli merre põrutanud ja kõik said surma. Oleks ma õigeks ajaks Linnahalli roninud, oleks ma ka kaladele toiduks läinud. Aga ei. Kasiino päästis mu elu. No ütle veel, et inimesel pole elus õnne!

Miks meri on õhtuks soe ja kollane?

Uimane ja päikesest põlenud olek pole just kõige meeldivam viis õhtut alustada. Vaja uurida, kas keegi oleks nõus esmaabi korras ohverdama mõne külma õlle oma kodusest külmikust, sest Maardu poodide poole ei viitsi seiklema hakata ja valveapteegist mu häda vastu rohtu ei anta.

Tegelikult oli ilus suvepäev. Vana sõber ülikoolipäevilt Pets oli pealinnas kondamas ja meelitas mu Pirita randa. Tal nimelt oli kindel veendumus, et sealt leiab kindlasti mõne tibi, kes tahab temaga õhtul ööklubisse minna. Ma pole muidu suurem asi rannas peesitaja, aga kuna Pets lubas õlled välja teha, nõustusin. Petsil on küll natuke maamehelik maitse, sest ta õppis vaheldumisi veterinaariat ja maaparandust ja kaldub seepärast õllede poole, mis vajavad pärast peaparandust. Aga tema maksab, tema valik. Võtsime plastpudelites Rocki ja panime nende vahele kotti jaheduse hoidmiseks ohtralt külmutatud pihve. Pets teadis rääkida, et kui rannas klaaspudelist õlut juua, võivad rannavalvurite ebaviisakad märkused tuju rikkuda või koguni kakluse põhjustada.

Jõime ja vahtisime tüdrukuid ja kuni kolmanda õlleni oli kõik ilus. Sealt edasi rikkus tuju ära meestetualett, mis tõi meelde luuletuse peldikust, mis sita ära määrib. Sain siiski kuidagimoodi asja aetud. Et puhtam tunne tagasi tuleks, käisin korraks meres ja tegin, nagu supleksin. See osutus aga eriti tõsiseks veaks. Sest kui tagasi jõudsin, hakkas Pets arvutama.

„Tead, Rein, et palavatel päevadel on Pirita rannas vähemalt 12 000 inimest? No ja mida nad siin teevad? Õlut, siidrit, limonaadi ja muid diureetikume luristavad endale sisse. Normaalse inimese ööpäevane uriininorm on 2 liitrit, aga sooja päevaga juuakse siin ikka oluliselt rohkem kui muidu. Ise nägid, mis olukorras peldik oli? No ja kus nad selle kõik panevad siis? Ujumas käivad, vot kus. Arvuta ise. 12 000 inimest korruta vähemalt liitriga, see teeb 60 suurt vaati. Siin vaikses lahesopis peaks see ennast päris kõvasti tunda andma. Lisaks päevitusõlid, kreemid ja higi.”

Tundsin, et pean ennast desinfitseerima. Baarist soetatud viinaklaasiga põõsa varju istunud, sõbrunesin kahe vahva venekeelse vuntsiga, kes nimetasid ennast kalameesteks. Kuuma ilma tõttu pidavat nad aga kummipaadiga merel loksumise asemel rannas istuma ja tüdrukuid kommenteerima. Arvasin, et õnneks ei mõista enamus tänapäeva tüdrukuid enam vene keelt, muidu oleks kalameeste õnged ammu neile pähe puruks murtud.

Varsti tuli ka Pets desinfitseerivatele jookidele üle ning kuumal liival läks külm viin päris hästi. Hammustasime sulama hakkavaid pihve peale ja aeg möödus märkamatult. Ujuma ma enam ei läinud.

Äraütlev jah-sõna ja tüdrukud laterna all

Keegi küsis hiljuti, et kas Rein Purpur on lõplikult tuhvli alla surutud või on mult linna- ja internetiluba ära võetud. Ei üldsegi. Elu läheb edasi ja kui ka igapäevaselt blogipõllul melioraatoritööd ei jõua teha, ei tähenda see, et midagi ei juhtuks. Ikka juhtub, kui lahtiste silmadega vaatad või silmad kinni kõnnid. Nagu sõber Jaanusega ükskord juhtus. Kõndis silmad kinni vastu posti ja sai ise sellise sinise silma, et pärast sai kuu aega tüdrukuid isikliku laterna alla kohtama kutsuda.

Tööalaselt on viimasel ajal vähe naljakalt läinud see elu. Ülemus Rene on enamuse ajast eemal. Kas päriselt kuskil välismaal või siis lihtsalt teises reaalsuses. Nii ei viitsi isegi väga rabeleda. Võtan aga kaardiga seina seest raha ja ootan korraldusi. Doing nothing on väheseid asju, milles ma olen tõeline ekspert.

Thomasega saime ükspäev Lohusalu sadama õllekas kokku. Oli teine üpris sõbralik ja paistis mu nägemise üle rõõmustavat. Küsis, kuidas uues töökohas meeldib ja ütles, et sügise poole võiks kokku saada ja tõsisemat juttu rääkida. Ise pilgutas kahtlaselt silma. Tahtsin juba öelda, et ärgu unistagu, ma olen Heleniga seotud, aga sain sõnasabast kinni. Ütlesin: lihtsalt jajah.

Miks väike õlleklaas on parem kui suur?

Eesti suvi = tavaline kehv suusailm. Otsisingi suusajope välja, sest nädalavahetusel on jälle grüünesse sõit ees. Loodetavalt ei sunnita telgis ööbima. Kuigi oht on olemas, lähedalasuvas turismitalus pidi tubadega kitsas olema. Siis on ainus abivahend Jägermeister. Seda tuleb nii palju sisse kallata, et telgi ülespaneku ajaks ei ole enam külm. Nii võib telgi püstitamise rahulikult edasi lükata ja telgikoti ühes tükis padja asemel pea alla panna. Üks sõber sattus sellest süsteemist kunagi nii vaimustusse, et pani telgikoti pea alla ja võttis purjelaua tekiks peale.

Väike õlleklaas on parem kui suur, sest suur läheb päikese käes kiiresti soojaks, teatas Jani lakooniline sõnum. No jah, neil seal Vahemere liivarannal ilmselt päike põletab ja palmid sahisevad. Kui saksa moodi kaheliitrine kann Ibiza päikse kätte lauale panna, võib see tõesti enne tühjaks saamist keema minna. Kadedaks teeb. Mitte soe õlu, muidugi. Vaatasin korraks netist lennupiletite hindu, aga Heleni näoilmest sain aru, et see oli vale mõte. Seega siis ikkagi RMK puhkeala ja soodne võimalus õlled telgi ukse taha külma tõsta.

Jani ja Rene teineteiseleidmine

Muidugi mitte selles mõttes, mida te arvasite. Vastupidi. Mõlemad on parajad homofoobid ja peavad ennast hoopis tublideks naiste-, napsu- ja naljameesteks. Leidmine seisnes sellest, et ühe pikaleveninud ärilõuna käigus leidsid nad, et kuna kodudes neid keegi nagunii ei oota, siis jätkavad projektikoosolekut parem Stockholmi suunduval laeval ja magavad ennast pärast sealsamas välja. Nii juhtuski. Optimistlikult võttis kumbki endale kahese kajuti. Renel olid kaasas läpakas ja rahakott, Janil tennisereket, märg käterätik ja must spordipesu. Järgmisel hommikul oli neil veel selline hoog sees, et linnas ringi vaatamise asemel ronisid nad otse Ibizale suunduvale lennukile. Alles lennujaamas ostis Rene endale hambaharja ja Jan puhta särgi. Vähemalt seisis nii viimases SMS-s, mille ma Janilt sain.

Edasi tuli vaikus. Mis andis mulle rahuliku nädala jaanipäevaprogrammi ettevalmistamisega tegeleda. Käisime Heleniga Roosi pool, tegime viisakusvisiidi Heleni vanemate juurde ja sõitsime siis, nagu iga korralik eestlane jaanipäeval, Saaremaale.

Vanasti, kui praamijärjekorrad veel päevi kestsid ja ainult Leedo isiklikud tuttavad otse järjekorrast mööda sõitsid, kasutasin mõnikord praamile saamiseks järgmist nippi. Läksin mõned minutid enne laeva väljumist kassaluugi juurde ja piilusin kassiiri bronninimekirjast mõne autonumbri, mida veel läbi ei olnud kriipsutatud. Ise samal ajal küsisin mingi olematu autonumbri kohta, kas bronni on. Loomulikult ei olnud. Siis läksin vähe eemale ja helistasin moblalt kassasse. Ütlesin, et mul on broneeritud pilet autole, mille numbri enne nimekirjast olin piilunud, kuid et tuli muudatus ja ma pean sõitma teise autoga. Ütlesin oma auto numbri. Ja vuhisesin järjekorrast mööda, kassast läbi ja otse laevale. Loomulikult oli oht, et päris bronni omanik saab vihaseks, aga kes neid liisinguautode kasutajaid ikka viitsis jahtida, liising ju ei ütle igaühele, kes mingi auto kasutaja on. Kassiirid ka närvilised ja tigedad, küllap rääkisid üksteisest üsna mööda. Natuke sõimlesid seal kassa juures ja küll tüüp sai järgmise laevaga üle.

Tänapäeval enam nii lihtsalt ei saa. Infoajastu, telefoniõigus ei ole enam see, mis ta vanasti oli. Õnneks olid vist kõik seekordsed Saaremaale minejad praamifirma ähvardusi tõsiselt võtnud ja jaanilaupäeval oli Virtsu sadam päris tühi. Saime ilma igasuguse bronnita kohe laevale ja veetsime tavalise igava jaanipäeva. Ma ei viitsinud ennast isegi täis juua. Kogemata trehvasime Kuressaares vana sõbra Petsiga ja lobisesime paari õllekannu juures vanadest headest aegadest. Kurat, õlu on ka Kuressaares juba sama kallis kui Tallinnas. See tähendab, siis et Euroopa on ka Saaremaale jõudnud.

Mis on jõuluvanal suvel jalgade vahel?

Kes ütles, et suvi ja jõulud ei sobi kokku? Väga hästi sobivad. Juunihommiku jaheda päiksetõusu vaatamiseks on jõuluvanamüts päris hea peakate ja punase kuue taskud mahutavad, nagu katsetused näitasid, kokku 6 õlut.

Tegelikult ma ei lootnudki, et sellest nädalavahetusest nii lõbus üritus tuleb. Helen ütles, et minu ainus võimalus oma patud heaks teha on osaleda tema firma suvepäevadel ning seal hästi esineda. Noh, mis mul sai selle vastu olla. Kuulus maailmarändur ja kirjanik ja hvilosoohv ja puha. Küllap ma välja kannatan, mõtlesin. Põhiliselt naiste kollektiiv küll, aga kuna pidi olema koos abikaasadega üritus, siis ehk mõnel harakal ikka on normaalne kutt kaasas, kellega paar õlut võtta ja tiba meestejuttu rääkida. Asja tegi aga hullemaks see, et tegemist oli stiilipeoga, stiiliks jõulud. Meeste puhul pidi olema absoluutne nõue, et ilma valehabeme ja punase mütsita osaleda ei saa. See-eest pidid joogid firma poolt olema. Helen ütles, et ta on mulle juba kostüümi valmis laenanud. Üks tema tuttava tuttav teadvat Arlet Palmistet, kelle jõuluvanafirma laovarud suvel niisama jõude seisavad.

Sellega seoses meenus mulle rubla-aja lõpp. Raha oli vähe ja sellegi väärtus kukkus nii kiiresti, et kui õhtul maha ei jõudnud juua, ei saanud sama summa eest hommikul enam peaparandustki. Jõulud ja aastavahetus aga lähenesid ja midagi pidi välja mõtlema. Võtsime siis Jani ja veel kahe sõbraga Teenindusmaja kostüümilaenutusest näärivana kostüümid ja läksime linna peale kondama. Restoranides olid tol ajal veel järjekorrad ja uksehoidjale tuli nutsu poetada. Aga neli valehabemetes punakuuemeest lasti alati kohe sisse. Marssisime otse saali keskele ja tegime paar etteastet stiilis „pesni i pljäski”. „Püha Ööd” ja „Jää Vabaks Lennart Meri” laulsime ka. Laulva revolutsiooni aegu läksid need hästi peale. Selle peale kutsuti meid muidugi kohe mitmetesse laudadesse ja kostitati hea ja paremaga. Soovisime siis ikka karjaõnne ja muidu õnne ja kallistasime priskemaid peretütreid. Jan oleks peaaegu et tappa saanud, kuna ta võttis ka pereemad ette ja ajas käed jõuluvana kohta liiga intiimsetesse piirkondadesse. Prouadele see muidugi meeldis. Sedasi jõime rahvusromantiliste jõulujoodikute kulul mitu õhtut. Ükskord, kui Pirita restoranis külastajatega jõulujenkat tantsisime, hakkas admin meile ütlema, et me oma kolleegi ka kaasa võtaks, kui ära läheme. Me ei saanud alguses aru, aga mehike näitas meile kööginurgas tukkuvat näärivana, kes juba teist päeva igale kõnetamisele vastas: „A konjak u vas estsjo jest?” Oh jah. Olid toredad ajad. Ainult kui oksendamise ajaks ununes habe üles tõsta, oli järgmisel õhtul jõle niru kostüümi selga ajada.

Need Palmiste firma kostüümid haisesid umbes samamoodi, kui turismitalu tee ääres võsavahel kuube selga ajasin. Õnneks oli õlu tasuta ja saun soojas, nii et oli lootust varsti kuuest ja habemest lahti saada. Sõbrunesin kiiresti paari teise jõuluvanaga ja harakate klatšivadinast puhkuse saamiseks siirdusimegi sauna. Ja sealt edasi päiksetõusu vaatama, sest lõpuks ununes meil kerisele puid alla visata ja saunas läks jahedaks.

Parimad pick up lined, kontrollitud, töötavad.

Istun Radissoni mugavas konverentsitoas ja teen näo, et kuulan mida räägitakse. Tegelikult chatin läpakas Janiga, teemaks: mis on parim ja mis halvem pickup-line.

Loomulikult oli see Jan, kes teema üles võttis. Et mind koolitada, nagu ta ise seletas. Ma arvan, et tõenäoliselt tahtis ta hoopis oma oskusi viimistleda ja kasutas mind lihtsalt kui käepärast referentsgruppi, kelle peal uusi turundusvõtteid testida. Et Rene ja tema kahtlaste kompanjonide vestluses osalemiseks piisas, kui aegajalt noogutada ja tõsise näoga „but, of course” öelda, koostasime Janiga külgelöömislausete edetabeli. Leppisime kokku, et kirja tohib panna ainult selliseid, mida me tegelikult ka kasutanud oleme.

Jani oma sai selline:
* Lahedad kingad sul. Tahaksid sa minu poole keppima tulla?
* Olen tegelikult päris hea kokk. Mida ma sulle hommikusöögiks võiksin valmistada?
* Olen linnas uus ja ei oska kuhugi minna. Kas sa võiksid mind enda poole juhatada?
* Ma tahtsin eluajaks poissmeheks jääda, aga sinuga oleks nõus kasvõi homme abielluma.
* Tänu eilse öö eest! Mis, me ei maganudki? Siis oled sa mulle ühe öö võlgu!
* Tead, selles valguses näed sa 10 korda parem välja kui mu eks-tüdruk. Ma tahaks tsekkida, kas see on tõsi, aga selleks pead sa mu peegellaega magamistoa roosa lühtri alla tulema!
* Mu girl-friend tahaks su telefoninumbrit või aadressi, et ta teaks, kuhu mulle hommikul järgi tulla.


Minu oma tuli selline.
* Tead, et mehed ütlevad tavaliselt võõra naisega tutvudes äärmiselt jaburaid asju?
* Tegelikult olen siin koos tüdruk-sõbraga, aga mulle ei meeldigi kõhnad blondiinid.
* Sa oled vist auto juhtimiseks veidi palju joonud. Ma võiks kaineks autojuhiks tulla.
* Kas sa oled kuulnud, et ohjeldamatu seks on parim viis kiiresti kaalust alla võtta?
* Minu bioloogiline kell ei käi nii kiiresti kui sinu oma, nii et ma võin oodata ka…

Vaidlus tekkis minu lemmiku üle:
* Tegelikult olen ma pede, aga sinu puhul nõustuksin erandi tegema.
Jan arvas, et sellist asja ei kasutaks ta 90 aastase impotendina ka mitte. Mina arvasin, et siis polegi tal mingit põhjust seda kasutada. Tegelikult ma natuke bluffisin. See oli Arkadi, kes niisugust külgelöömislauset reaalses elus kasutas, mis lõppes loomulikult kiire laksuga ta kõvera nina pihta.

Koosolek hakkab lõppema, peab Rene käest küsima, kuidas meil läks.

PS! Mis Jurmalas veel juhtus, sellest ehk kunagi hiljem. Kui ajalugu peab vajalikuks seda häbivärvi purpurset kardinat kergitada.

Arkadi pruudi tagumik Virus ja Rene liputus Jurmalas.

Spasse jõudsime hotellist kaasa tulnud Arkadiga kella kuue paiku. Viimane tegi fuajees kohe kiire 2 korda 4cl konjakit. Mina ei võtnud, kuna paari tunni pärast pidin kohtuma Alinaga. Ei tahtnud endast talle valet...või tegelikult õiget muljet jätta alkoholilõhnadega. Arkadi mõistis asjaolusid ja meenutas taas oma esimest ja viimast pimekohtingut.
Tal oli olnud kombeks käia internetis ühe naiserahva blogis sinna riputatud luuletusi ning graafilisi pildikesi vaatamas ja kommenteerimas. Mystiq, nii oli ta nimi internetiavarustes, oli Arkadile alati tänulik olnud, kui viimane mõnele apsakale luulerütmis või ebakõlale pildikeses tähelepanu juhtis. Üks asi viis teiseni. Lihtsalt kommenteerimisest sai sõprus ja teineteisemõistmine. Ühiselt otsustatigi, et proovitakse liikuda järgmisele tasandile ning lõpuks ometigi kohtuda.
Arkadi tundis ennast enesekindlalt. Oli ju pikk kogemus elektroonlisest suhtlemisest olemas.
Kohtuti Viru keskuse kohvikus. Mystiq oli kena nasisterahvas ja Arkadi otsustas kindla peale välja minnes alustada oma, nii palju kiitust pälvinud, konstruktiivse kriitikaga: “Mõni eredamat tooni kleit tõmbaks veidi paremini tähelepanu kõrvale aknekahjustustelt su laubal.” Ja siis lisas kohe otsa: "Seisa teinekord vaataja suunas kuidagi küljega, siis ei paista tagumik nii jäme.” Arkadi manas näole oma kõige armastusväärsema naeratuse ja jäi toreda konstruktiivse arvustuse eest kiidusõnu ootama. Mystiq aga krabas oma mantli ning käekoti ja tuiskas sõnagi lausumata minema. Arkadi on siiani veidi nukker, kui seda lugu meenutab. Arvates, et naine tormas minema, kuna Arkadi välimus või kehalõhn ei meeldinud.

Alina jõudis veerand tundi enne kokkulepitud aega. Mina veel viisteist minutit enne seda. Ta tundis mind kohe ära. Kindlasti oli oma osa selles ka üle mu õla rippuval käekotil. Ta oli väga sümpaatne naine. Mitte selline, kes missivõistlustel läbi lööks, aga armas. Peale esimese minuti kohmetuse möödumist vestlesime juba nagu vanad tuttavad. Jutustasin loo, kuidas ma koti enda valdusesse olin saanud ja märkasin, kuidas mind vaadati järjest enam nagu rüütlit või musketäri, kes õrnale naisterahvale hädas appi on tõtanud.

Sel õhtul jätsime viisakalt hüvasti. Järgmisel ommikul kohtusime kohe hommikul ja veetsime terve päeva jalutades, vesteldes ja lõunatades. Õhtul käisime tantsimas. Nii kõik Jurmalas veedetud päevad.
Arkadile oli see olukord üpris vastuvõetamatu, et ta üksi peab töllerdama ja eks seetõttu ta suurima heameelega Janile ja Renele järele tuiskaski.

Õhtul, kui mehed kohale jõudsid, tormasid nad esimese asjana mult küsima ” Räägi, kas sa Alinaga vahekorras oled olnud?” Jan ja Rene olid sõlminud selle peale kihlveo, kas olen või mitte. Jan arvas et pole, Rene ei suutnud seda uskuda. Kaotaja pidi basseinis ujuma kaks otsa ilma ujumispüksteta ja nokamütsis.
Hommikune kava on vähemalt selge. Läheme vaatama kuidas Rene endale häbi teeb.

Suurte muutuste taga seksuaalelus on Statoil ja Nokia.

Võtsin lõpuks lauaserval kannatamatult lärmanud telefoni. Helistajaks oli koriseva häälega Jan, kes teatas ”Käi palun apteegist läbi ja tule meile järele. Aspiriini, penitsiliini ja kui kõiki muid iine, mis leiad on vaja. Oleme Renega Riia rongijaamas, tead me oleme täitsa kuradi rotid, lattigi pole taskus.” Seejärel kostus telefonist kolinat ja oma sõnumi edastas Rene, ” Minu südames elab jube pohmakas. Tead ju küll seda päiksepoolset tuba? Vot seal elabki raisk!”
Minu vastust, ”Oleme Arkadiga Jurmala Spa’s!" nad ei kuulnud, kostus sahinat ja krabinat telefonitorust, ning seejärel seosetud ja summutatud anustega kaunistatud jutukatked kaugusest ”perses on jah.., persse ma ütlen.., perse valutab.., perseauku mingu oma inflatsiooniga... ja siis midagi, mis kõlas nagu -näe neeger on rongijuht .” Ju oli Jan telefoni sulgemata taskusse toppinud.

Olimegi Arkadiga juba hakanud muretsema, et kuhu mehed nii kauaks kadunud on. Ei saaks öelda, et me väga mures oleksime olnud. Ainult natukene. Sanatooriumirõõmud peletasid kõik pilved pea kohalt. Togisin magava Arkadi üles. ”kuule! Jan helistas ja ütles, et ootab meid koos nelja poolatariga Riia rongijaamas. Ma ise ei saa minna, mul on Alinaga treff.”
Saatnud sõjaväelises tempos riietunud Arkadi teele, loivasin hommikumantlis gin tonikut hankima.

Ma ei armasta eriti taksojuhte. Nädalapäevad tagasi, Lidost hotelli suundudes märkasin Opel Meriva tagaistmel kullakarva käekotti. Taksojuht pidurdas ja parkis ennast professionaalset vilumust näidates ühe manöövriga teeserval seisvate autode vahele, ning hakkas koti sisu revideerima. Päevinäinud Nokia, paberrätikud, huulepulk, juuksehari, puudrikarp, võtmed, ports visiitkaarte ja muud träni. Taksojuhi nägu säras telefoni välja lülitades, kui lotovõitjal . Minu küsimusele, et kas leiad omaniku üles vastas ta mõistmatu pilgu ja lätikeelse, ilmselt ebatsensuurse, pobinaga.
Sõitnud edasi mõnisada meetrit ja ilmselt veidi mõttetööd teinud, küsis juht, ”kas sa telefoni ei taha osta? Ainult 50 latti, ah?” Demonstreerisin talle oma rahakotti, milles oli ainult hotellini jõudmiseks vajalik kümnelatine.

Kauplesime mitme kilomeetri jagu. Lõpuks saavutasime kokkuleppe, et saan kogu koti sisu paagitäie bensiini eest. Taksojuht Janis oli märganud mu rahakotis Satoili kaarti, sellest ka naturaalkaubanduse idee.
Janis pani püstoli paaki ja ma siirdusin teiste tankivate autode vahelt läbi põigeldes tasuma. ”Kas kütust ka oli?” Küsis homoseksuaalse väljanägemisega müüja, kui olin tasunud Orbiti ja Cameli eest. ”Ei” vastasin.
Tankurile oli kleebitud kaamera pilt ja mingi lätikeelne jutt.
”Loll sa võid olla, aga kaval sa pead olema.” Meenus mulle äkki üks vähestest õpetusõnadest, mida isa oli eluteele kaasa andnud. Ei teagi miks.

Koti omanik Alina on meeldiva häälega ja elab Jurmalas. Leppides kokku, et kohtume kell 20.00 Spa fuajees, ei teadnud ma veel, et ta on nõukogude kindrali ja Läti maalikunstniku järeltulija, Sandra Bullocki naerukurdudega, vasakpoolse maailmavaatega, ning ka seda, et ta sisustab järgmised seitse päeva mu elust.

Kahvli järgmine ohver

Soldat spit, rabota stait, projekt idjot, võtsin projekti edusammud Spa Bonitta soojas vannis vedeledes vana kroonutarkusega kokku. Tegelikult hakkab õudseks minema see asi. Leidsin Rene jõeäärsest Lidost. Otsustasin viimaks oma väljateenitud unest loobuda ning ta ahastavatele sõnumitele vastata. Sest sõnumid läksid väga sürrealistlikuks. Viimane neist teatas: „Sattusin kahvlisse. Vist loob uus projekt. Cash out. Ootan Lidos. Pliiiiiiz!”

Rene istus Lidos koos lätlase Raimisega. Ahastavate sõnumite põhjuseks oli, et neil kummalgi polnud raha, et juba tarbitud söökide ja eriti jookide eest maksta ja Rene Rolexit keeldus toitlustusasutuse kassapidaja väärilise maksevahendina tunnistamast. Tegelikult mõistlik ka, Renele otsa vaadates oleks minagi sularaha eelistanud. Nagu Rene seletas, läinud tal rahakott kaartidega seletamatul kombel kaotsi ning koos abivalmis Raimisega olid nad seda otsides ära kulutanud viimse sularaha. Konverteerinud minult saadud dollarid kiiresti lattideks ning seejärel Aldarise õlleks, rääkis Rene mulle õhinal uuest projektist.

Nimelt olevat Raimis praktiliselt peaaegu maailmameister kahvlivõitluses. Selle uue spordiala mõtles endine miilits ning nõukogude viievõistleja välja, kui ta pärast Läti politseijõududest kinga saamist mingis madalama kategooria söögi- ja joogikohas turvamehena töötas. Valitsevaks maailmameistriks saamist ning sellega kaasneva kuulsuse, rikkuse ja aupaiste saabumist takistavat ainult asjaolu, et kusagil Hiinas olevat üks väga kõva tegija, kellega Raimis veel võidelnud ei ole. Takistuseks viisaprobleemid. Hiinlane ei saavat rahvavabariigist välja ning ka Raimisel olevat tänu puuduvale Läti kodakondsusele kõiksuguste viisadega raskusi.

Rene leidis, et kui tema oma mänedžerioskusi kasutades selle ajaloolise matši korraldada suudaks, võiks loota vähemasti ameerika raskekaalu - wrestlingu sarnase karusselli käivitamist. Koos teleülekannete ja ohtra reklaamirahaga. Rene arvas, et matš tuleks laiu televaatajate masse silmas pidades tingimata pidada Hiinas. Raimis kartis, et seal võidaks nõuda kohalike võitlusvahendite kasutamist, kuid pulkadega võitlemises polevat ta eriti tugev, kuna hiina restorani teda tööle ei võetud. Pealegi kartis ta, et tema sportkahvlid võivad pikal reisil pagasist kaduma minna ja turvakaalutlustel, nagu ta kuulnud oli, neid lennuki salongi kaasa ei lubata. Ning soovitas matši toimumise kohaks Jurmalat. Rene kinnitas, et spordivahenditele ajab ta lennuki salongis transportimiseks eriloa välja.

Sealtmaalt ei suutnud ma enam vestlust jälgida. Andsin Renele oma taskus leidunud lahtised dollarid, latid ja kroonid ning siirdusin tervise taastamiseks sobivat SPA-keskust otsima.

Ka turvamehed nutavad

Arkadi lahkumispidu ööklubis LaRocca oli sürrealistlikult meeleolukas. Ta loomupärane ujedus oli võimendunud seoses uue soenguga. Rene, kes oma pead masinaga pöeb kiilaneva pealae tõttu, mille kohta on Janil tavaks öelda, et sisekumm punnitab, tegi Arkadile budistile kohase soengu. Selgus, et traatja juuksepahmaka all peitus väga lopergune ja muhklik pea.
Nii juhtuski, et meie Janiga sulandusime poissmehepidu pidavate brittide sekka, Rene läks klõpsima mänguaparaate ja Arkadi siirdus oma väljanägemist häbenedes istuma kõige pimedamasse nurka.

Mingil arusaamatul moel avastasin ennast ühel hetkel keset joomisvõistlust. Võistlejad - Jan, mina, blond briti poissmees, siilisoenguga briti poissmees, paks briti poissmees ja tedretähniline briti poissmees olime rivistunud kahe meetri kaugusele baariletist, millele oli laotud igale kümme Galliano shotti.

Märguande peale pidi leti äärde tormama ja shotid ilma käte abita manustama. Lõpetasin just kaheksandat, kui kõlasid ovatsioonid. Jan võitis. Mina olin teine, siis oli tükk maad tühjust ja seejärel paks britt, kes oli jõudnud tühjendada kolm pitsi. Jan vaatas õõvastusega auhinnaks antud liitrist Galliano pudelit ja tellis lääguse suust saamiseks 16cl Camparit ilma mahlata. Mina palusin õlle.
Kolmandaks jäänud britt avaldas imestust, kuidas see meile veel sisse mahub. Seletas talle, et Eesti kultuurikeskkonnas on juba ajalooliselt tekkinud olukord, kus peabki mees vähemalt nii palju jooma, et naine taarast ära elaks, muidu peetakse teda saamatuks.

Arkadi, olles ennast veidi enesekindlamaks võtnud, sõbrunes turvameestega, kellest enamikku oleks võinud välimuse järgi ta vendadeks pidada. Ta ostis neile kokteile ja pidas valvet, et mehed vahetuse ülemale joomisega vahele ei jääks. Sõprus süvenes sinnamaani, kui üks turavdest andis Arkadile pisargaasi balooni vaadata ja viimane kogemata pool sellest välja päästis.
Ventilatsioon kandis gaasi kenasti klubi kõikidesse nurkadesse ja saal täitus köhivate ja vesistavate pidulistega. Jõudsime evakueeruda enne, kui Arkadi kallal omakohut oleks toime viima hakatud. Rened me ei leidnud ja ei viitsinud eriti otsida ka. Kõmpisime hotell Latviasse, saateks Jani lulujorin – Arkadi, ära joo purju ennast, sest lätlaste pisaraid on valus vaadata.

„Näe mis ma sain,” äratas Arkadi mind hommikul rõõmsalt nina all täikalt hangitud kirillitsas atlasega vehkides. „Selle järgi lähen kohale küll!” Käes on hetk, kus ta asub Riiast teele Tiibetisse. Jalgsi, kaasas vaid pass, sada eurot, pudel mineraalvett ja atlas.
„Hakka juba liikuma,” kiirustas Jan voodist tüdinenult Arkadit tagant. „Mis täna tehtud, see homme hoomamatu!”

Renelt oli kaksteist vastamata kõnet. Ma ei viitsinud talle tagasi helistada. Liköör ei mõju tervisele kuigi hästi. Keeldudes embamast lehvitasin lahkuvale Arkadile, tõmbasin teki üle pea ja jäin uuesti magama.

Kella kuue ajal õhtul kostus numbritoa uksele kõva kloppimine. Kümme minutit hiljem vedasin ennast vaevaliselt ukseni ja piilusin koridori. Sel istus kiilaspäine Arkadi, vaatas mulle altkulmu otsa ning teatas pehme keelega „Mul sai raha otsa ja kuradi külm on ka õues.”

Grupiseks Riias ja tualetimure.

“Lõpeta!” käratasin Arkadile, kes oli pastakaga õlga torkides mind meeldivast tukastusest Eurolinesi bussi pehmel istmel äratanud. „Mul tähtis asi,” pomises Arkadi vastu. „Vaata otsustasin ju, et pühendan edaspidise elu budismile ja sellega kaasneb ka tsölibaat. Tahtsin lihtsalt teada, kas ma võin sind oma grupiseksi nimekirja panna.”

Eks ta sai inspiratsiooni bussi laes asuvast telekast jooksvast Riia reklaamklipist, kus seda promoti, kui vabameelset peopealinna ja otsustas nüüd viimast võtta. Mu viisaka aga konkreetse keeldumise peale torises ta, et eks ma olen siis nimekirjas üksi edasi.
Jan, ajas selle jutu peale Arkadi kõrvalistmel silmad vidukile, ja küsis irooniliselt „Kas sul mitte juba terve viimane aasta tsölibaat pole?” Arkadi tuletas meelde, et eelmine kuu oli ta tihedalt läbi käinud juuksur Margega. Minu kõrval istuv Rene elavnes ja küsis „Kas see paks või?” Mispeale Arkadi puudutatuna turtsatas ja teatas, et paljudele meeldivad veidi korpulentsemad daamid ja tõi näiteks telestaar Heimari.

Rene ilmselt ei kuulnud ta vastust vaid jutustas juba lugu ühest eriti paksust pruudist, kellel ta olevat punase kaardilipukesega strateegilise paiga ära märgistanud, et järgmisel kohtamisel õige voldivahe otsimisega jälle aega ei peaks raiskama.

Riiast saab meie esimene sihtpunkt Rene tellimuse täitmiseks. Olen veidi mures, sest tööandja poolt hangitud kaamera jäi Heleni korterisse, kuhu ma enne lahkumist ei julgenud nägu näidata.
Projekti lõpptulemusena pidin kokku saama kümnes erinevates riikides asuvate McDonaldsite tualettides tehtud fotod kus esiplaanil pidi olema selgelt eristatav kohalik ärileht.

Rene rääkis, et tuleb minuga esimesse kohta kaasa ja näitab kuidas asi käib. Eks ta tegelikult otsib seltsi lihtsalt, sest sõpradega tundub mehel kuidagi kitsas olevat.

Milleks tellijal neid pilte vaja on ma ei tea. Rene jutustas kunagi midagi uue üleeuroopalise ärimeediumi sünnist, mis vastandub iganenud, kolletavale ja kiirtoidulikule massile, mis hetkel sel turul valitsevat, ning selle novaatorlikust reklaamikampaaniast, aga olin siis liiga täis, et tihedalt marketingialaseid võõrsõnu täis pikitud jutust korralikult aru saada.

Kui keegi võõrsil viibija mind aidata tahab, siis olen tänulik kui saadate aadressile reinpurpur@hotmail.com ülalmainitud kirjeldustele vastavaid pilte. Avaldan kollektsiooni ka siin.

Värvilised munad

Arkadi valib ikka veel, millise usulahuga ühineda. Ilmselt oli valimistulemus nii kõva pauk. Küllap mitmetele teistelegi, mitte ainult temale. Aga see selleks. Valime siis ebaõnnestunud partei asemele edukat kogudust. Arkadi võtab asja tõsiselt. On endale koguni terve nimekirja koostanud, kus muuhulgas kõikvõimalikud religioossed pühad kuude kaupa kirjas on. Tuleb välja, et kui neid kõiki järjest tähistada, jääb aastas paarkümmend päeva puudu. Osa langeb kokku ja tuleb seega topelt pidada. Töötamiseks ja pidudest puhkamiseks ei jää sel juhul muidugi üldse aega. Aga tõeliselt vaimsel inimesel polevatki vaja nii tühiste asjade peale nagu töö ja raha mõelda, lohutas Arkadi ennast ja nõudis, et ma pean talle ja tema kolmele jäägermeistrist sõbrale ajutist varjupaika pakkuma.

Pärast teist Jägermeistrit hakkas Arkadi arutlema, kas jõulumunadel ja lihavõttemunadel ka mingi anatoomiline seos võiks olla ja kuidas üks ülestõusnud jõulumuna välja võiks näha. Ei tahtnud sel teemal pikemalt oma kujutlusvõimet koormama hakata. Ja lülitasin telefoni välja ning pildi tasku.

Häid värvilisi mune!

Palju õnne Muhamedi sünnipäevaks!

Oh sa poiss ja püha püss, peaaegu oleks pohmas peaga unustand! Täna on ju pühamast püha päev kogu rohelises maailmas, prohvet Muhamedi sünnipäev! Läheme sel puhul väiksele kõrtsituurile.

Ega ma ise poleks niisugust ettekäänet joomiseks osanud leidagi, aga õnneks saabus sõnum Arkadilt, kes valib, millise religiooniga liituda ning tähistab seepärast hoolega kõikvõimalike sektide ja usumeeste pühasid. Noh, peaks talle ütlema, et tegelikult ei kasuta moslemid isegi kõige pühamate toimingute juures alkoholi, isegi veini mitte, nagu kristlikus kirikus mõnikord tehakse. Aga pea vajab parandamist, küll pärast jõuab. Proosit sel puhul. Allahu akbar!

Saime peaaegu keppi ja peksa

Arkadil pole juhiluba. Selle peale oleks võinud enne mõelda, siunasin mõttes ennast, kui mehed autos esimese pudeli Renault’ konjakit lõpetasid ja mina ikka veel valutava peaga vihmas ja udus vuhisevate läti numbritega rekkade vahel roolisin. Kaks päeva olid haihtunud märkamatult, nagu kerisele kallatud Põltsamaa vein. Lõhn oli autos ka üsna samasugune.

Üleeile Eestiga tutvumist alustades selgus, et Alexil ja Arkadil oli keegi ühine tuttav Kopenhaageni päevilt. Mehed sõbrunesid kiiresti. Pärast tervitusnapsu Alexi hotellitoas võeti suunaks Pärnu, sest Alex tahtis vaatamata varakevadisele perioodile kuurortlinna lõbustusasutustega tutvuda. Pealegi on Renel Pärnus ka üks koostööpartner, kelle käest on hea hommikul puljongit, pirukat ja kohvi välja pressida. Mis sai mul ühe argipäevaõhtuse jooma vastu olla, eriti kui see annab võimaluse firma raha eest pummeldada ja järgmisel päeval „tööasjus” pealinnast eemal pead parandada. Asjaolu, et ma pean ise Pärnust ka tagasi sõitma, tuli mulle pähe alles hiljem.

Suvepealinna lõbustuskohtades liikus kolme tüüpi inimesi. Soome penskarid, kohalikud rullnokad ja nende tibid. Selle asjaoluga mitte arvestamine viis meid üsnagi ebameeldivatesse sündmustesse. Tõsi, penskarid olid ainsad, kes ei tahtnud meile peksa anda. Ööklubis Mirage tegi Alex juttu ühe dressipluusis noormehega. Lühikeste juustega kutt oli algul välismaalase tähelepanust meelitatud ja üritas kehvas inglise keeles oma elust ja maailmavaatest pajatada. Olulisel kohal maailmapildis oli tema BMW. Küllap lootis rullnokk, et turisti käest õnnestub mingi nõksuga väheke pappi välja võluda. Arkadi kadus niikaua poisil kaasas olnud tibiga tantsupõrandale. Pisut aega kulges õhtu rahulikult. Alex tegi kutile ja Arkadi tibile jooke välja. Mingil hetkel aga said kohalikud Arkadi ja Alexi plaanidest aru ja algas röökimine, mis päädis rüselusega. Tundsime Jani jõulisest kohalolekust puudust, kuigi võib olla, et just tänu sellele keskendusid turvamehed ainult rullnokale ja aitasid tal lahkuda. Jõime veel mõned kokteilid ja otsustasime teistes lõbustuskohtades ringi vaadata. Väljumisel avastasime, et rullnokk oli ööklubi ukse ette kogunud veel terve hulga omasuguseid ning nood passisid seal põlevate silmadega, nagu poliitikud riigieelarve hääletamisel.

Tänu turvameeste eskordile murdsime läbi karjuva noortejõugu Pärnu hotelli. Võtsime Alexi krediitkaardiga toad. Nõudsin omaette tuba ja Alex soostus Arkadiga samas toas ööbima. Ilmselt ainult seetõttu, et ta Arkadit nii lühikest aega tundis. Rullnokad valvasid tänaval oma BMW-des ja nende autodest kostva tümpsu saatel ma lõpuks uinusingi.

Hommikusööks olid BMW-d kadunud. Arkadi arvas, et kohalikud andsid nii kergelt alla ainult seepärast, et Alex on valgenahaline. Neegrit poleks nii lihtsalt käest lastud. Veetsime sisutiheda tööpäeva Rene Pärnu kompanjoni juures. Tema kontoriga tutvumisel pööras Alex erilist tähelepanu baarikapi kontrollimisele. Arkadi assisteeris Statoilist ostetud kilekotist sobivaid jääkuubikuid otsides.

Õhtuks jõudsime juba tuttavasse Pärnu hotelli tagasi. Alex võttis Arkadile omaette toa. Ilmselt iseloomude sobimatus.

Tegelen bi-bisnessiga

Sain Renelt SMS teel vastutusrikka ülesande lõbustada ühe tema suurema reklaamikliendi Ida-Euroopa piirkonnamanageri Alexandrit, kes saabus külastama Rene kontorit ja Eesti vaatamisväärsusi. Rene oli kuupäevades midagi sassi ajanud ning kui Alex talle pärast tunniajast ootamist Tallinna lennuväljalt helistas, tuli juhile ja õpetajale meelde küll, et Alexi visitatsioon toimub täpselt samal nädalal, kui ta ise Prantsusmaal suusatab. Rene hakkas otsima varianti lumiste orgude ja mägede vahelt ennetähtaegselt vabanemiseks ja palus, et mina kõrge külalise lennuväljalt ära korjaks ja tolle eest paar päeva hoolitseksin.

Mis sai mul selle vastu olla. Külaliste vastuvõtuga seotud esinduskulud lubas Rene hüvitada. Küllap õnnestub Alexi visiidi eelarvesse mahutada ka mõningaid varasemate perioodide isiklikke esinduskuludefitsiite või avada krediidiliine tulevasteks. Ütlesin Renele, et pole vaja muretseda ega tagasitulekuga kiirustada.

Välismaalased tulevad tavaliselt meie kanti inspekteerima ainult ühe eesmärgiga. Nagu briti poissmehedki. Alexiga on natuke keerulisem, nimelt on mees biseksuaal. Alex on poola päritolu preislane, kes suurema osa ajast elab Saksamaal ning on abielus kena prantslannaga, kes on ka bi. Kuni nad koos on, elavad nad harmoonilist abielu. Kui nad aga tööasjus reisides mõneks ajaks lahku lähevad, siis kehtib kokkulepe, et kuni nad omasoolistega nahistavad, ei ole tegemist abielurikkumisega ja võib kõrvalt panna, palju kulub.

Teelt lennujaama helistasin Janile ja küsisin, kas ta oleks nõus meiega õhtusöögile kaasa tulema. Pärast seda, kui olin Janile Alexi omapärasest seksuaalsest orientatsioonist rääkinud, hakkas Jan turtsuma ja soovitas Alex käeraudadega mõne homoklubi garderoobi hoiule panna, kuni Rene tagasi jõuab. Ma natuke solvusin Jani peale, et ta mind hädas niimoodi üksi jättis. Mis tal turtsuda, mõnes mõttes on nad meie kõrge külalisega sarnasemad kui arvata oskaks. Alexil läheb enda välja minekuks korda seadmisega isegi rohkem aega kui Janil ja selga pole tal ka kunagi midagi panna. Arvasin, et juuksegeelidest ja raseerimisstiilidest jätkuks neil juttu kauemaks.

Esimene õlekõrs ära kasutatud, läksin kindla peale välja. Nii stuudiopubliku kui 50:50 kasutamine jättis ainuõige valiku. Arkadi.

Helen kardab tumeblondi

Eile oli siis kodune tulevikuplaneerimiskoosolek. Helen võttis mu uudist töökoha kaotamisest esialgu üsna rahulikult. Minu kogemustega müügimeest pidavat mitmed firmad luubiga isegi Orkutist otsima, kinnitas ta ja lubas mulle kiiresti uue töö leida.

Kui aga rääkisin Renest ja projektist McPeldik, jäi ta tükiks ajaks vait, nagu oleks mobiili alla neelanud. Tunduski, et tal sisemuses nagu midagi helises ja vilkus.
„Sa siis tahad jälle mu juurest ära sõita? Välismaale jooma ja liiderdama,” küsis ta lõpuks hapu näoga mu eelmisele reisile vihjates. Pidasin pooletunnise sütitava monoloogi oma uue töökoha eelistest ja võimalustest. Kinnitasin, et projekti edu korral avaneb meile suur maailmaturg ja me võime kasvõi Beverly Hillsi maja osta. Lõpetasin kinnitusega, et kavatsen talle üpriski truuks jääda ja lubasin, et kirjutan iga päev. Helenit see ei rahustanud. „Ma ei usu. Kui see Jan sinuga kaasas tolgendab, siis lähete kindlasti kuskile naisüliõpilaste seltsi spordilaagrisse ja küllap mõni heledam või tumedam blond ka sind õnneks võtab,” podises ta turtsudes, nagu siil tühja krõpsupaki kallal. Helen on mõnikord üsna terane. Sellegipoolest kinnitasin, et asjalood nii ei lähe. Helen hakkas nutma. Ma tean küll, et see on tõhus trikk, mida müügikoolitustel naistele lausa eraldi õpetatakse. Ebameeldiv ikkagi, kui seda sinu peal kasutatakse.

Tuli aeg maha võtta. Ütlesin, et tegelikult pole veel midagi kindlat ning lähemad paar kuud tuleb mul nagunii kodumaal projekti ette valmistades veeta. Ja võib-olla ei peagi ma ise sõitma, vaid saan mõne alluva saata, kui peaks sobivad töötajad leidma. See sulatas tekkima hakanud jää ja väljusin olukorrast, pakkudes et võiks mehhiko restoranis õhtust süüa ja mõned margariitad juua. Tuline mehhiko toit ja margariitad tekitasid päris sooja õhkkonna ja rohkem me õhtul tulevikust ei rääkinud. Eks paistab, kui hästi Helen mind tunneb.

Kevad käes, rändlinnud pakivad kohvreid

Oi jah. Kisub vist reisiks jälle. Äkki peaks Arkadi käest küsima, et kuhu tal see mungaks hakkamise plaan jäi ja temaga ühinema, sest tervis ei pea tänapäevasele töörütmile vastu.

Eilne projektikoosolek lõppes Laia tänava striptiisibaaris. Projektimeeskond laienes Jani võrra. Ta arvas, et väike vaheldus välitöö näol oleks kontoris istumise asemel päris hea.

Päev algas tegelikult lootusrikkalt. Rene võttis mu teate Thomase juurest vallandamisest rõõmuga vastu ja ütles, et diil. Pakkus välja, et võiksime Thomast edaspidi Thohmaniks kutsuda. Mu uue ameti nimetus on projektijuht. Uus ülemus on Rene. Sellega selged teadmised lõpevad. Projekti pean ise koostama. Töölauda mul ei ole. Rene andis läpaka, et saaksin kogu aeg ja igal pool töötada. See mulle sobib.

Panin projekti koodnimeks McPeldik ja koostasin vajalike vahendite nimekirja.
Nikon D200 + 3 objektiivi
GPS + kogu maailma digitaalsed kaardid
Öövaatlusseadmed
Kaasaskantav värviline fotoprinter
Dataühendusega satelliittelefon
Lufthansa kuldkaart

Rene tegi nimekirja peale imeliku näo, kuid ma seletasin, et minu rännumehe kogemused ütlevad, et vähemaga välja ei mängi. Pealegi ei ole see kõik kokku oluliselt kallim, kui tema maastur. Rene jäi mõttesse ja pakkus välja, et võiksime asja paari viski juures arutada. Tema pool. Küsisin, kas võin omalt poolt eksperdina Jani kaasa võtta. Rene ütles, et ta võtab siis rohkem viskit. Striptiisibaaris arvas Jan, et väike vaheldus välitöö näol oleks kontoris istumise asemel päris hea. Kui marsruuti koostasime, arvas Rene, et võiks projekti laiendada ka striptiisibaaride pildistamisele ja otsustas, et sõidab ise ekspeditsiooniga kaasa. Paraku näitas kalkulatsioon, et sellisele team’i suurenemisele ei pea eelarve vastu ning me otsustasime, et tuleb hakata sponsoreid otsima.

Enneaegselt ja traagiliselt lõppenud suhe

Rene saatis e-maili, milles kirjeldas huvitavaid sündmusi, mis pubis pärast mu lahkumist arenema hakkasid. Thomas oli peldikust tulles saanud kümmekond telefonikõnet ja pärast iga kõne lõppu näost punasemaks tõmbunud. Viimaks oli ta Rene ja Merle peale karjuma hakanud, Rene viski reklaamiguru ja tolle vastse sõbranna rõivastele läigatanud ning lõpuks oma telefoniga kümmekond baarileti kohal rippuvat klaasi katki visanud. Turvamees oli Thomasel lahkuda palunud, võttes enne kahjude korvamiseks ja isikut tõendavaks dokumendiks tema krediitkaardi. Rene oli palunud panna ka meie joogid sinna kaardile viinud siis Merle enda poole riideid vahetama. Kas nad vahetasid neid omavahel või kuidagi muul viisil, Rene ei seletanud.

Täna leidis Thomas, et müük läheb ka ilma minuta piisavalt hästi ja käskis mu koondamistasu kohe üle kanda. Tundsin ennast Bill Gatesi ja Jeesuse vahepealsena – suhteliselt rikas süütult kannatav märter.

Otsustasin, et vabamehepõlve algust tuleb tähistada. Saatsin kõigile oma töömaili adressaatidele sellise teate.

Kellelt: Rein
Kellele: kõigile, keda see huvitab

Tähistamaks enneaegselt ja traagiliselt lõppenud töösuhet, teen täna vene restoranis kaasleinajatele väikse topsi viina välja. Thomast ärme selle tühise asjaga tülitama hakka.
Lilli ja pärgi palun mitte tuua. Ühtlasi palun kustutada see aadress, kirjutage mulle edaspidi: reinpurpur@hotmail.com

Endiselt Teie Rein


Siis koostasin oma bilansi tänase kuupäeva seisuga.

Aktiva.
1. Koondamistasu ja puhkuserahade näol pangakontole potsatanud ligi sada tuhat krooni.
2. Vabadus.

Passiva.
1. Heleni plaan maja ostmiseks eluasemelaenu võtta, lükkub seoses minu ebapiisava sissetulekuga määramatusse tulevikku.
2. Läpakas tuleb täna kontorist lahkudes lauale jätta.

Kopeerisin läpakast isiklikud andmed mälupulgale ja panin kõvaketta formaatima. Helistasin Renele ja ütlesin, et olen tema ettepanekuga nõus. Ühtlasi kutsusin ta õhtuks lahkumispeole.

Pudel viina või 50 krooni.

Jõudsin just Rene mölapidamatuse tõttu hakata igatsema piinlikku vaikust, kui naaberlauas istuvad haprad olevused murdusid ja kutsuvalt naeratasid.
”Kas siin on vaba?” küsis Rene, kui olime ennast nende lauda maha istutanud. Tüdrukud noogutasid nõustumise märgiks. Tutvustasime ennast. Rene ka oma töökohta, ning jätkas vahutamist, mina kinnitasin oma silmaiirised ühe neiu rinnanibudele, mis õhukese pitssärgi alt kumasid.”Ja mis te teete ka muidu? Noh siis kui tööl ei ole või nii. Vabal ajal,” küsis neiu Merle sulnilt. Reklaamibüroo au ja uhkus pühkis varrukaga kiilale pealaele kogunenud higipisaraid, ning teatas prantsuspäraselt erri põristades ”Renoveerin mootorratast, vana BMW-d 32 aastast.” Nähes, see just palju muljet ei avalda, lisas ta igaks juhuks ka fakti, et tal ka eelmise aasta ratas tegelikult olemas on ja sama margi maastur.

Merle naeratas ning pöördus minu poole, ”Aga sina, milline on sinu hobi. ”Kuulan metronoomi,” vastasin talle sügavalt silma vaadates. Neiu kehitas õlgu ja nihutas ennast kiilale elumehele lähemale. See muigas võidurõõmsalt, ning lisas eelolevale eluvajaliku informatsiooni, et tema maastur on märja asfalti karva.

Tellisime lisaks kaks pudelit Absinthi. Iga kord, kui absinthi joon tuleb mingi pahandus, nii ka seekord. Pubi uksest vajus kergelt napstanuna sisse mu ülemus Thomas. Mul ei õnnestunud ennast piisava operatiivsusega peita ja nii ta meie lauda ennast isuma sättiski. Merle tagasihoidlikum sõbranna, kes oli ennast küll tuvustanud, aga nii vaikse häälega, et ma ei kuulnud, lahkus vabandades ennast homsete juhilubade eksamiga.

Thomas läks tualetti ja ma saatsin ta lauale unustatud telefonilt kõigile kolmesajale telefoniraamatus olevale kontaktile sõnumi ”Kas sa saaksid mulle pudel viina või 50 krooni laenata? Thomas.”

”Nüüd pean minema,” sõnasin ja tõusin lauast. Rene ja Merle ei pööranud mulle vähematki tähelepanu. Nad rääkisid vabameelsusest. Kuulsin veel sellist jutukatket enne lahkumist. „Jajah, nagu alati. Suuga teed suure linna, käega ei...", alustas Rene vanasõnaga, aga ei jõudnud kaugemale, kuna näitsik kiirustas kinnitama, „teen-teen, nii suuga, kui ka käega!”

”Ja niikaua, kui mind pole teid karjatamas, on jumal mu asemik,” hüüdsin kõva häälega välisuksel nii, et kõik külastajad päid keerasid.

Tööpakkumine napsusõbrale

Naistepäev möödus rahulikult. Varjasin ennas kodus, sest sel päeval on enda avalikes kohtades näitamine väga ohtlik. Kõik naised eeldavad, et neile lilli antakse. Korra pidin siiski kontoris käima. Kasutasin tagaust ja kõndisin telefon kõrva ääres vestlust teeseldes kiirel sammul oma lauani ja tagasi.

Public Corneri leti ees seisis neljakümnele lähenev härrasmees. Või ütleme lihtsalt mees. Masinaga kiilaks pöetud peaga, ees paksude klaaside ja sarvraamidega prillid, kontoritööst kergelt rasvunud kehale veetud kihiti trendirõivaid. T-särk, sellel avatud hõlmadega ja püksist väljas rippuv triiksärk ning kõige tipuks pintsaku lõikega seemisnahkne tagi. Kogu seda rõivabuketti kroonisid ilmselt kuskilt lõunamaareisilt hangitud puidust mummudest käevõru ja kaela ümber sõlmitud väike mustavalgekirju rätik. Oma viskisoovi esitas ta kõvahäälselt ja püüdlikult perfektset ameerikalikku hääldust kasutades. ”Üks Jack Daniels, double palun.” Baaridaami küsimusele, kas härra ka jääd või soodavett viski sisse soovib, vastas ta suisa pahaselt, ” Srtaight up,” ning heitis silmanurgast pilgu, kas kõik ümberkaudsed ta mehisust ka märkasid. Tema oligi see tuttava tuttav Rene.
Tellisin õlle ja kergitasin selle silme ette tervituseks. Viimane lõi näost särama ja räntsatas mu kõrvale nahksele nurgadiivanile, ”Tead kui nüri on üksi juua,” teatas ta ja kolksas oma pooleldi tühjendatud viskiklaasi vastu mu õllekannu. Ta välimus ei olnud petlik. Rene oli reklaamibüroo art director, nagu ta ise perfektse hääldusega ütles. Maakeeli võiks see vist teavitusasutuse kunstiline juht olla, või midagi taolist.

”Ma kuulsin, et sa oled veidi kirjamees ja teemaga kursis,” jõudis ta lõpuks kohtumise põhjuse selgitamiseni. ”Meie büroo sai tellimuse alkoholitarbimist vähendavale sotsiaalkampaaniale – Alkohol ei ole lahendus. Mis sa arvad, kas kirjutaksid mõnikümmend tuhat tähemärki alkohoolikute kurvast elusaatusest ja traagikast. Kasutaksime seda brozüürides ja internetikeskonnas.”

Euroopa Liidu erinevad fondid on rahvusvahelise taustaga reklaamibüroodele kullaauk. Lisaks ülalmainitud kampaaniale oli sama büroo saanud tellimuse ka Islamiusku tutvustavale kampaaniale ja mingi imeliku tellimuse pildistada kõikides riikides olevate McDonalsite tualette.

Nõustusin pakkumisega. Kuuldes makstava tükitasu suurusest, pakkusin ennast ka musulmane ja tualette pildistama, nii eraldi kui ka grupipildina. Rene lubas mõelda asja üle.

Tööjutud aetud tellisime naaberlauas istuvatele tüdrukutele pudeli vahuveini ja Rene lehvitas neile kelmikalt.

Homme on naistepäev

Ootasin maja ees taksot ja vaatasin ümbruskonda. Suured kivimajad sõid kogu vaate. Üritasin ette kujutada kuidas kunagi vanasti, veel enne, kui ma olin sündinud, oli nende majade asemel heinamaa. Ühtegi korterit, kus istuks voodiserval nuttu tihkuv naine, kes oli joodikust mehelt tuupi saanud, ei olnud siis veel. Küll aga olid kõrgesse heina sisse tallatud karjarajad, millel kõndides pidi hoolega jalge ette vaadama, et mitte lehmakoogi sisse astuda.

Kuijutluspilt paljaste varvaste vahel litsuvat soojast lehmasõnnikust pani mind vastikusest õlgu väristama. Isegi nostalgia ei ole enam see mis vanasti, sajatasin mõttes ja astusin ootamisest tüdinenuna eemal paistva bussipeatuse poole, kus mõned taksod seismas.

Lasnamäele Arkadi korterisse sattusin eile, kui öösel kodu ette jõudes selgus, et võtmed on om teed läinud. Heleni juurde polnud tahtmist minna, seda enam, et ma mitu päeva jooksus jälle olin. Nii veetsimegi Arkadiga sisutihedad öötunnid religioossetel teemadel vesteldes ja sobilikke naistepäevakaarte kujundades. Jõudsime järeldusele, et budism on meie maailmapildile kõige vastuvõetavam religioon ja saatsime õnnitluskaardid varakult laiali.

Arkadi poolt saadetu on siin:

Ta valas kogu kehvade valimistulemustega saadud sapi nüüd naissugupoole vastu. Samas on see armas muidugi, et ta mulle ka saatis.

Taksojuht, hülgevuntsidega neljakümmnendate teist poolt elav venelane, oli jutukas ja muheda olemisega. Teel Lasnamäelt Kesklinna jõudis ta mind isalikult noomida suitsetmise pärast, mis mõjuvat soojätkamisele pärssivalt, ning pidada loengu rassismist. Jutu ivaks oli seisukoht, et neegrid on nagu kriminaalkurjategijad, kes vanglast vabanenuna kiiresti oma nime tahavad vahetada, kuna eelmine täissitutud on. ”Vaata sõber,” seletas ta ”Kui neegri nime olid nad täis teinud, hakati nõudma, et kutsuge mustadeks. Kui ka Must omandas halva maine, soovisid piginäod, et neid afroameeriklasteks kutsutaks. Kuhu edasi? Varsti lõppevad nimed otsa, sest need neegrid, kurat, on ühed igavesed värdjad!” Mu küsimusele, kas ta mõnda neegrit ka ihusilmaga näinud on vastas mees, et ega näppu ei pea sita sisse panema aru saamaks, et see haisev ja pehme on. Selle viimasega olin nõus.

Teen Public Corneri pubis aega parajaks kuni saan kokku ühe tuttava tuttavaga, kes eile helistas ja ütles, et on tasuv ja huvitav ajutine tööots välja pakkuda. Mina olevat kirjelduste järgi just sobiv seda tegema.
Arkadi helistas ja küsis kas tiibetis on munkadel pea paljaks raseeritud, või viskab tark pea lollid karvad lihtsalt välja.

Arkadi vist ei osutu valituks.

Installeerisin uut spämmifiltrit. Vana lasi läbi eestikeelsed konverentsifirmade ja raamatumüüjate pakkumised, aga pidas kinni Jani saadetud kutsed jooma. Janil on komme illustreerida oma uitmõtted internetist leitud anatoomiateemaliste piltidega, mida filter peab lihtlabaseks pornoks. Tegelikult enamus inimesi peaks.
Sain filtri käima ja palusin Janil saata testimiseks mõned oma kunstilisemad saadetised. Jan polnud kade ja saatis „Best of Jan"
kõigile meie kontori aadressidele. Et midagi on valesti, sain aru, kui ümberringi hakkas itsitamist kostma ja tüdrukud näost kahtlaselt punaseks värvusid. Minu uus spämmifilter oli Jani kirjad loomulikult maha kustutanud, pidin sekretäri arvuti juurde vaatama minema.
Teadsin, et nüüd on jäänud loetud sekundid, kuni ülemuse kabineti uks lahti virutatakse ja mobiiltelefonid lendama hakkavad. Poleks vist tohtinud Janile Thomase seksuaalsete eelistuste eripäradest nii põhjalikult rääkida. Ütlesin sekretärile, et pean kliendiga lõunale kiirustama ja jooksin uksest välja, ise ennast kirudes, et olin auto parkinud Thomase kabineti akende viskeulatusse.
Eilne valimispäev kujunes fiaskoks. Valimisjaoskonda Loksa raamatukogus jõudsime poole kasti Viru õllega alles pärastlõunal. Tahtsime end just mugavale vaatluspositsioonile sisse seada, kui valimiskomisjoni esinaine turvamehe kutsus. Tuli autosse taanduda. Turvamees kutsus politsei. Meie kutsusime Tallinnast takso kahe juhiga, kuna politsei passis Jani auto kõrval, laskevalmis alkomeeter käeulatuses.
Arkadile tuli ebameeldiva üllatusena, et ta ei saagi Loksal iseenda poolt häält anda, kuna on Tallinna sisse kirjutatud. Hakkas hämarduma.
Taksojuhti oodates jõime õlut ja arutasime, et tõenäoliselt saab Arkadist ajaloo esimene kandidaat, kes nulltulemuse teeb. 1-hääle mehi, kelle poolt isegi oma naine ei hääleta, on ikka ette tulnud, aga nii lolli, kes isegi omaenda häält kätte ei saa, polevat varem olnud, teadis Jan rääkida.

Arkadi lubas metsavahiks hakata, elu üle järele mõelda, kui tõesti ühtegi häält ei saa. Ma arvasin, et targem oleks siis juba tiibetisse kloostrisse minna.

Valimispäeva lähenedes

„Miks ma pean isegi puhkepäeval oma raha eest sinu iba kuulama,” käratas Jan ja virutas Arkadi poole tühja õllepurgiga. Tüli sai alguse sellest, et mina, kuulanud kõrvaklappidest Dire Straitsi lugu Heavy Heavy Fuel, leidsin, et kodanik Knopfler on ühe asja ära unustanud, kui laulab kuidas nikotiin hommikusöögiks asjad korda seab. „Minul on kofeiin hommikuti vähemalt sama tähtis,” kinnitasin vaevu ärganud sõpradele. Jan mühatas midagi arusaamatut, kuid Arkadi hüppas ootamatult virgelt voodis istuli ja teatas, et tema meelest sobivad hommikusse nimekirja hästi nikotiin, kofeiin ja uriin. „Kuidas palun,” ei saanud ma tema loogikale pihta ja Arkadi kiirustas seletama, et enamus inimesi peab hommikuse kofeiini ja nikotiini kõrval ka uriiniprobleemi lahendama. „Põhiliselt lastakse see välja, kuigi paljud inimesed peavad omaenda uriini joomist tõhusaks ravimeetodiks. Mul üks tuttav loodusravispetsialist lahjendab oma pissi veega ja joob iga hommik müsli kõrvale klaasitäie,” selgitas Arkadi. Selle kujutluspildi peale Jan, kelle enesetunne polnud ilmselt kõige parem, vihastaski. Eriti, kuna õlu oli otsas. Lepitasin sõbrad meeldetuletusega, et pidime minema Loksa valimispunkti vaatlejateks ning et teel oleks väga kohane paar õlut kaasa võtta.

Oma tobeda e-mailinalja pärast oli Jan Arkadilt üleeile paljusõnaliselt vabandust palunud ning leppimise märgiks aidanud Arkadil võõrastele autodele valimiskleepse peale kleepida. Arkadi seletas küll, et tegemist on kaitseraua-kleepsudega, kuid Jan väitis, et kui need esiklaasile otse juhi silmade kõrgusele kleepida, on efekt igal juhul suurem. Vähemalt ei jää kellelgi reklaam märkamata ja turule tuleva kaubamärgi jaoks on igasugune tähelepanu, sealhulgas skandaalne, hea reklaam, lisas Jan. Arkadi jäi vist uskuma. Igatahes on nad veetnud paar päeva erinevate linnade parklates autosid spämmides. Sest Janil on auto ja Arkadil pole juhiluba.

Nii sattusimegi eile koos Arkadi poliitsõpradega valimiskampaania viimast päeva tähistama. Arkadi valmistus lähenevaks kaotuseks põhiliselt kahel viisil. Esmalt kallas endale sisse kõik käeulatusse sattuva joogipoolise ning teiseks seletas kõigile, kes kuulata viitsisid, et tegelikult on kõigis maailma, Eesti Vabariigi ning nende partei hädades süüdi Jan. Jan ei vihastanud, vaid kuulas Arkadi juttu suuremeelselt naeratades. Poliitnäitsikutele ilmselt mõjus tema paheline imidz vastupandamatult.

Õhtu lõpuks sattusime mingil põhjusel Kaberneeme sadama kõrtsi. Hommik leidis meid kõrtsi teise korruse öömajast. Olime jälle kolmekesi, ükski poliitnäitsik polnud julenud vahetult enne valimispäeva oma eelistusi Jani kasuks muutma hakata. Eriti, kuna Ulrika oli pärast eelmise nädalalõpu sündmusi parteist välja astunud ja koduaresti pandud.

Arkadi on raevus.

Hommikul helistas Arkadi. „Mina enam Jani nimelise isikuga mingit tegemist ei tee!” Teatas ta algatuseks resoluutselt. „Kui sina kavatsed peale sellist alatust temaga veel suhelda, siis ei taha ma sind ka tunda,” lisas ta torusse kahe lause vahel hinge tõmbamata ultimaatumi. Lubasin talle tagasi helistada peale hommikuste protseduuride, suits-kohv-suits-kohv-suits-suits-tualett-kohv-hambapesu, sooritamist.

Tunnikese pärast oli suure tüli põhjus selge. Jan oli pääsenud ligi Arkadi erakondlike meilide postkastile ja saatnud sealt kõikidele liikmetele Arkadi nimel järgmise kirja:

Tere Lugupeetavad Härrad!
Prouadele ka halloo.

Seoses sellega, et avaliku uuringu küsitlused näitavad ohtu meie suurepärase, ütleksin isegi kirglise, erakonna erakordset madalat toetust ja tõenäoliselt ei ületa me valimiskünnist, tuleb võtta kasutusele plaan B. Mul ei ole midagi selle vastu, kui seda plaani hakatakse hiljem kutsuma plaaniks A (minu nime algustähe järgi).
Liikmete arv on meil vanade kolhoosnike arvelt sama suur, kui nendel kuradi parempoolsetel kokku. Kasutame seda edu ära, enne kui liikmed maha koolevad!

Plaan kronoloogilises järjestuses:

1. Kõik liikmed astuvad peale valimisi erakonnast välja.
2. Kõik endised meie erakonna liikmed astuvad kordineeritult paremerakondadesse, kes riigikokku said.
3. Jälgmistel erakondade sisestel valimistel valime suure, kavalalt süsteemi sulandunud, hingede arvuga omad inimesed juhtivatele kohtadele. Alates erakonna esimehest kuni infojuhtideni.
4. Organisatsioone juhtides viskame hõivatud erakondadest välja kõik meie vastased.

Need neli kuldset punkti viivad meid vääramatult sihile valitud teel. Kultivaatori nimel ja randaali kõrgemal toetusel saabub lõpuks meie tähetund! Veretule revolutsioonile Huraa!


Igavesti teie põllumeespõlinerikas

Arkadi


Eks ma saan Arkadi vihast aru ka. Ta ju mitmeid kuid pühendunult tegelenud erakonnas soliidse ja tegusa mulje jätmisega. Pole puudunud üheltki koosolekult ja alati vabatahtlikult valimisnimekirjas olijate kampaanijaid aidanud korraldada. Nüüd siis selline põnts.

Vabariigi sünnipäev

„Kas te kurat saate! Või varahommikul juba joogise peaga põka roolis, sõidate siin ennast ja teisi sodiks! Kaduge jalamaid, on mul seda romurallit siin vaja jah,” ärkasin õuest kostva Roosi karjumise peale. Heitsin pilgu kõrval õndsalt magavale Helenile ja ajasin ennast üles. Hõredate aknaraamidega sauna eesruum oli parajalt jahe, ju sellest ka mõnus uni. Võtsin lauale jäänud morsikannust paar kosutavat lonksu ja mulle meenus, et pidime hommikul Ärmaniga metsa puid tegema minema. Küllap oli Leevikese Veikol meelde jäänud, et Roosil on sahvris veel paar prisket aastapäevaviina varuks, sestap nad Aavoga nüüd ennast metsameestele appi seadsidki. Põka jäi seisma ja Roosi kõlavale kisale hakkas sekka jorisema Veiko elurõõmus hääl. Ajasin kiiruga püksid jalga ja tormasin õue.

Vabariigi aastapäeva algus oli pidulik nagu peab. Kuigi Helen alguses veidi kahtles, kas 24. veebruari Roosi pool tähistamine ikka kõige tervislikum tegu on, oli peo algus igati kultuurne. Istusime süldi ja hapukapsaga koormatud laua äärde televiisorit vaatama ja võtsime tagasihoidlikult pitsi haljast söögi alla. Väike sinimustvalge lipp oli raamaturiiulil ja telekast tuli presidendi vastuvõtt. Ei teagi, kas see tulenes Ärmani Soomest toodud säästuteleviisori pildist, aga tundus, et tegemist on kaalujälgijate koosoleku või selle teleshowga, kus kõik osalejad peavad poole aasta jooksul võimalikult paljudest kilodest vabanema. Meil seda muret ei olnud ja lasime süldil ja seaprael hea maitsta.

Kui õhtu juba edenes, hakkas õuest laulujoru kostma. „Kaunistagem eesti kojad,” üürgas tuttav jäme hääl ja Ärman läks kohe kümne kraadi võrra elavamaks. Leevikese Veiko saabumine tähendas, et ametlik osa on läbi ja võib lipsu lõdvemaks lasta. Ega see Roosile ja Helenile muidugi ei meeldinud, aga selgitasime neile, et viisakuse mõttes tuleb pidupäeval külalistega väike tervisetoost ikka tõsta.

Leevikesel oli vana kasukas tagurpidi seljas ja päkapikumüts peas. Ta ise seletas, et alustab uue traditsiooniga, mis nõuab et ka vabariigi aastapäeval sarnaselt mardi- ja kadripäevaga naabreid õnnitlemas käidaks. Roosi arvas, et rohkem kui aastapäev või traditsioon huvitavad Veikot tema sahvris olevad viinavarud ja teatas, et tema majas mitte üks piisk. Ärman pakkus, et kui juba rahvuslikud traditsioonid, siis võiks ka tina valada. Roosi turtsus vastu, et sellega tegelete te lojused nagunii õhtust õhtusse, aga Ärman seletas, et ta mõtles ikka päriselt. Roosi oli aga järeleandmatu ja meil tuligi sauna üle kolida.

Ma tegelikult ei usu hästi, et seekordsed ettevõtmised traditsioonideks kujunevad. Leevike ja Ärman tulevad igal aasta uute ideedega lagedale. Üle-eelmine aasta näiteks tähistati vabariigi aastapäeva varahommikuse paraadiga. Nad ajasid kõik vähegi kaela kandvad külamehed kokku, maalisid näod tahmaga kirjuks ja tegid küla vahel paarikilomeetrise ringi. Uhke pilt oli vaadata, kuidas paarkümmend külameest kõndisid väljapeetud sammul, mürisevaid muruniidukeid enda ees hangede vahel lükates ja külavanem Aaviku Andres trikolooriga rivi eesotsas. Üks teine naabrimees, kellel ka kange tahtmine motoriseertitud paraadist osa võtta oli, aga bensiinimootoriga muruniidukit polnud, seisis oma elektrijõul toimiva riistapuuga aiaväravas, niikaugel kui juhe ulatus, ning andis au.

Kuidas õhtu lõppes, ma ei teagi, sest kui leil mehed juba üsna ära oli väsitanud, viskas Helen joodikud saunast välja ja me tegime eesruumi diivanile endale öömaja.

Jani kihluspäev

„Ta ju ütles, et ma olen eriline,” pobises õhetava näoga Arkadi viltulöödud lipsu kohendades. „Jah. Peaaegu,” nõustus Jan. „Ta ütles, et sa oled eriline värdjas.” Arkadi helge meelelaad ja positiivne maailmavaade oli taas tagasilööke andnud. Särtsakas brünett, kellele ta vaatamata korduvatele keeldudele oma zippo välgumihklit üritas trussikutesse sokutada, kostitas teda lõpuks muljetavaldava kõrvakiilurahega. Mõtlesin, et inimene, kes ühte ja sama tegevust korrates erinevat tulemust ootab on napakas, aga jätsin ütlemata. Vaid katsusin risti üle näo jooksvat veritsevat haava.

Eile lõuna paiku lõppes Jani ja Ulrika kihluspidu. Peigmehe tungival soovil varjasime ennast nüüd Lembitu tänava striptiisiklubis.

Kõik sai alguse Kamikazest, kuhe me peale parteiüritust siirdusime. Olles saavutanud staadiumi, kus looduse kutsele enam kuidagi vastu panna ei saa, hakkas Jan kõige kobedamat kaasa kutsutud noorpoliitikut patuteele ahvatlema. Viimane, värskelt Viljandist Tallinna tulnud korralik tüdruk, ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Kuidagiviisi, kõigi üllatuseks, Jan siis niikaugele jõudiski, et otsustas viimases hädas ta endale naiseks paluda. Veel suuremaks üllatuseks sa ta ka nõusoleku.

Kella kümne paiku õhtul jõudsime Ulrika vanematekoju. Peig ostis Statoilist kaasa kolm sangaga viina, kaksteist maasikakorvikest, kuuspaki preservatiive ja viis kabanossi. Need viimased ja pool liitrikest viina tarvitasime ära enne, kui pealinna piiridest välja saime.

Ulrika isa on vanakooli mees. Sõltumatu küllatuleku põhjusest on viinadega tulija tema majja alati teretulnud. Seda enam, et Ulrika vend pidas koos kamraadidega sealsamas parasjagu saunapidu, sulandusime suuremate probleemideta seltskonda.

Mingil hilisel öötunnil, kui Jan oli siirdunud enneaegset pulmaööd veetma ja Arkadi sai tunda kaotuskibedust Ulrika vennaga riitete peale noolemägu mängides, tekkis mul sügavfilosoofiline vaidlus ühe kiilaspäise noorsandiga, kumb oleks tal targem enne osta, kas oma korter või uus auto. Kuna viimane aga kuulus seltskonda, kes käivad kohalikul keskväljakul autode odomeetrinäite ja kilovatte võrdlemas, sain ma vestluse hoogustudes poolkogemata kahvliga üle silmnägemise.

Parteikoosolek

„Suitsetajate kohad on tagapool,” juhatas punase pintsaku ja valge särgiga daam meid Kullo huvikeskuse kohviku, kus Arkadi parteirakukese kihutuskoosolek toimus, tagumisse otsa. „Mis kasu ka sellest on,” torises Jan, ning lisas arvamuse, et suitsetajate ja mittesuitsetajate lauad kohvikus on sama, mis kusejate ja mittekusejate rajad ujulas. „Tasa nüüd,” sisistas Arkadi „Niigi piinlik, haisete nagu tõhud ja silmad punased peas nagu ...köstril,” lisas ta ilmselt paremat võrdlust leidmata klassikuid tsiteerides.

Koosolekut juhtima pidanud kõrge erakonnategelane jättis tulemata. Ma ei mäleta nime, aga olevat nii tähtis mees, et eelmistel valimistel oleks peaaegu riigikogusse saanud. Sellega seoses lasi ka Arkadi oma, Jani poolt paljutögatud, disney-tegelastega lipsu lõdvemaks ning koukis portfellist lapiku Jägermeistri. Igale meist jagus täpselt pool kohvitassitäit.

Saanud kuraasi juurde, võttis Arkadi koosoleku juhtimise üle. Meie Janiga sisustasime aega, sekkudes hüüetega „Braavo! Maestro!!” ja „Jumala õige jutt!” Arkadi arusaamad poliitikast on tegelikult sama täpsed kui vampiiri teadmised taimetoitlusest. Mis ei takista teda sugugi initsiatiivi näitamast. Kummalisel kombel arvavad inimesed, et tema heietustel on mingi mõte sees. Kardan, et ta võib nii ennast ühel hetkel riigikogust või ministritoolilt leida. Kui nii juhtub, siis ei saa ta ise arvatavasti arugi, et miskit on valesti ja hakkab loomuliku naiivsusega põllumajandust või kultuurielu ümber korraldama. Loodetavalt ei satu ta välisministriks, sest sõda India või Hiinaga on viimane, mida meie edukal vabariigil vaja on.

Jägermeistri lõppedes läks igavamaks ja käisin poest õlut toomas. Jan pani oma läpakast Rammsteini mängima. Arkadi marssis jälle filmidest nähtud natsiohvitseri sammuga mööda tuba ning jutlustas põrandale langevate süljepritsmete saatel helgest tulevikust. Jan seletas kahele plikaohtu poliitnäitsikule oma ettekujutust, kuidas riigieelarve laekumised peaks otsekorraldusega üliõpilaste pangakontodele jagama.

Huvikeskuse korrapidajatädi kutsus turvamehed, kes üritasid meile selgitada, et noortekeskuse ruumides on alkoholi tarbimine keelatud. Arkadi aga kinnitas, et enamus maailma kuulsamatest parteidest on alguse saanud just mõnest hubasest õllekeldrist. Turvajaid Arkadi seletused ei veennud. Otsustasime turvade ebaadekvaatse reaktsiooni ennetamiseks lahkuda ja jätkasime parteikoosolekut lähedalasuvas Kamikaze pubis, võttes kaasa progressiivsemalt meelestatud osa noortest naispoliitikutest.

Janil oli sünnipäev.

Kõmaki, kõmaki, kõmaki – tagus lihaseline ja habetunud mees sepavasaraga vastu mu pead. Imelik, miks kolju küll ei purune, imestasin ja üritasin järjest hoogsamalt vasakule-paremale keerutades tulutult löökide eest kõrvale põigelda.

Paarikümne sentimeetrine õhulend voodist laminaatparketile kestis terve igaviku ning kulmineerus ärkamise ja õllepudeli ning tuhatoosi kirglisest kokkusaamisest tekitatud hirmsa kolinaga.

Eile oli Jani sünnipäev. Nagu tavaliselt algas kõik viisakalt. Pidasin lühikese, aga südamliku tervituskõne sünnipäevalapsele, milles tõin esile ta säravamad iseloomujooned ja manasin Bocca restorani kogunenud kümnekonna külalise silme ette kuvandi edukast ja ratsionaalsest kuid sellele vaatamata avatud südamega ning hellast inimesest. Kõlistati shampanjaklaase.

Kolm tundi hiljem seletasin politseinikele, et seesinane päevakangelane ei tahtnud tegelikult üle baarileti heidetud küünlajalaga teenindavale personalile kehavigastusi tekitada, vaid üritas tabada seinal ronivat prussakat. Restorani juht, kujutledes ennast ilmselt situatsiooni, kus ta pidi hakkama kohtus tõestama, et tema restoranis tõepoolest kahjureid ei ole, loobus süüdistustest.

Sünnipäeva afterparty, nagu Jan seda joomingu koduse pinna peal jätkamist kutsus, pidasime koos stripiklubist kaasa palgatud elukutseliste meelelahutajatega. Arvan, et need olid tüdrukute lihtsaimalt saadud neli tuhat krooni elus. Mina vajusin peale kahte Strohinapsu ja ühte õlut magama, jõudes ainult muiata situatsiooni üle, kus Jan saatis ühe tüdruku pesumasinast märga pesu kuivama riputama ja teisega asus kabet mängima. Sealsamas köögilaua taga, pea toetatud kabelauale ja käed teksapükste tagataskutesse surutud ta nüüd magaski.

Viitsimata ennast põrandalt üles ajada, viskasin teda käeulatuses olnud kingaga. Kell oli kaksteist päeval. Olime plaaninud paari tunni pärast algavale sõber Arkadi erakonna valimisüritusele seisukohti esitama minna.

Puhas turundus. Vahva on postitada.

Lõpuks ometi jõudsime niikaugele, et raamatut "Rein Purpur - Eestlaste pöörane rännak Euroopas" on võimalik tellida ka ultramoodsaid tänapäevaseid elektroonikavidinaid kasutades. (tuntud spetsialistide keelepruugis ka kui arvuti ja internet.)

Klikkides SIIA satub ühte kohta.

Palun ostke! Meil kirjastaga on vaja ilusaid läikivaid asju osta. Eriti kirjastajal. Päriselt.

R.Purpur

Igale endast lugupidavale blogijale hädavajalik info.

Ja-jah. Tean, et alatu on sellist pealkirja panna.

aga ikkagi.

"Rein Purpur - Eestlaste pöörane rännak euroopas" nüüd saadaval.

Omaenese ihusilmaga olen näinud seda Ülemiste keskuse Apollos. Usun, et ka muud raamatukauplused varustatud.

Lähipäevil peaks raamat jõudma ka kõikidesse suurematesse Hüper/Supermarketitesse.

Internetist tellimise süsteem pole tehnilistel põhjustel veel käivitunud. Ütleksin, et kafkalik situatsioon, kui saaksin aru mida see tähendab.

Lehvitades

Rein

10 päeva Eesti esimese blogiraamatuni.

Kirjastus Presshouse kirjastas.

Madis "pesakond" Ots illustreeris.

Sibold ja üks teine Ots panid kirja.

Rein Purpuri juhtumised.

Lisainfot lähipevadel.

Pariis, ikka kuues päev veel.

“Jan, kui vana ma olen?”

Kuues päev Pariisis

Arkadi ja Jakko läksid Louvre’i.

Viies päev Pariisis

Ilm on pilves ja vihmane.

Pariis neljas päev

Jan korraldas meile eile õhtul Moulin Rouge’i piletid.

Pariis 3. päev

“Just, Madeira saarele, nagu Napoleon ja Monte Cristo,” nõustus Arkadi lootusrikkalt.

Pariis 2. päev. jätkub

“Kuidas sul seal kongis siis läks ka? Tehti sind kukeks või keerasid ise teistele,” tundis Arkadi huvi.

Pariis 2. päev

Mõtlesin just teise suitsu süüdata, kui uksele kolgiti.

Pariis

“Käia Pariisis ja mitte külastada Moulin Rouge’i oleks sama, mis käia saunas ja mitte õlut juua,” arvas Jan Lonely Planeti taskuteatmikku uurides.

Barcelona - päev 19

Meremehe elu on meile väga tervistavalt mõjunud.

Barcelona 14. päev

Eile käisime Dali muuseumis.

Barcelona kümnes päev.

Haikala pildiga särgid on otsas.

Ikka Barcelona

Delegatsiooni kuulusid Veikko Kouvolast ja Dmitri Moskvast.

Barcelona seitsmes päev

Pedro tuli oma tossava mootori popsudes kell 10.

Barcelona kolmas päev

Arkadi saabus eile õhtul hostelisse 43 euro ja üle keskmise joobeastmega.

Barcelona sama päev

„Teine uudis on see, et Barcelona on äärmiselt tolerantne linn, mis paistab silma erakordselt kõrge homoseksuaalide kontsentratsiooniga.”.

Barcelona esimene päev

„Rein in Spain in pain. Pain in Rein in Spain,” deklameeris Arkadi nagu kuri professor Higgins.

Bukarest kaheksas päev

Arkadi arvas, et Alina osaleks võtetel hea meelega tasuta ja tema ise oleks nõus etendama tagaplaanil varitseva himura vampiiri osa.

ikka Bukarest

Hommikul selgus, et vereimejad olid Transilvaanias siiski olemas. Lutikate näol.

Bukarest 6. päev

Arkadi langetas ühtki õlekõrt kasutamata ainuõige otsuse.

Bukarest viies päev.

„Ainuüksi mõttest, et sa nuusutad mu aluspükse lähen ma märjaks. Tahad ma saadan nad sulle?”

Bukarest kolmas päev

Ja meelelahutus, nagu ta kinnitas, polnud mitte ainult horisontaalne, vaid sisaldas ka kõikvõimalikke muid geomeetrilisi ja akrobaatilisi elemente. Mida kolmest osapoolest moodustada saab.

Bukarest. Ikka veel sama päev.

Ristmikul istus Arkadi trotuaarile maha ja teatas, et tema valib surma või suvalise juhusliku sõiduki, sõltuvalt sellest, kumb enne tuleb.

Bukarest ikka 2 päev

„Kas sa tahtsid tal seeliku persepraost välja aidata,” küsisin mürgiselt, kui Arkadi hoopiderahe alt kätte olin saanud ja me baarileti ees ta punetavat põske külma õlleklaasiga jahutasime.

Bukarest 2 päev

„Mul hakkab Janist juba päris kahju. Kui ta oma luudadega kohale jõuab ja näeb, milliseid värskeid võrseid see põld täis on, teeb ta suurest pettumusest seppuku,”

Bukarest. Ikka see sama päev.

Arkadi sekundeeris talle arusaamatute hüüatustega, püüdes ise voodite vahel tšaardašši tantsida.

Bukarest 1 päev.

Nägime taksopeatuse poole tammudes välja nagu syrtakit tantsiv Alexis Zorbas koos põhjamaalt pärit poolvendadega.

Peterburg 6. päev

Vanaema rääkis, et tema lapsepõlves võis kontole parooli asemele luuavarre panna ja keegi ei läinud sisse.”

Peterburg 5. päev

Tundmatu asukoha leidmiseks on vaja kasutada intuitsiooni, kõikide teiste meelte koormused tuleb intuitsiooni maksimaalseks kasutamiseks miinimumini viia. Silmi kinni panna ja kompimist lõpetada ei saa ohutustehnilistel kaalutlustel.”

Peterburg 4 päev

Kirjutasin külastaja ankeeti enese nimeks Maasikas Dabadabada.

Peterburg ikka 3 päev

Esimest korda nägin Kriitikut õnnelikuna. Ta silitas oma uut neoonoranži kombinesooni, millel veel hõbedased helkuridki varrukatel ja naeratas õndsalt.

Peterburg 3 päev.

Igor andis sõna, et juhul kui nad sinna enne jõuavad, siis õlut selle raha eest ei osta. Kaks õlut ja kaks lihapirukat olid nad siiski ostnud

Peterburg 2 päev

„Äkki olid vargad hoopis,” tekkis paranoilisel Sergeil kahtlus, kui olime teiste juurde tagasi jõudnud ja olukorrast ette kandnud. Võib olla tõesti, mõtlesin.

Peterburg 1 päev

Igor itsitas ja ütles, et muusikast kirjutamine on sama tõhus, kui arhitektuurist tantsimine. Sergei tihkus vaikselt nutta.

Veel natuke

Kärpisin veidike allolevat. Seda põhjusel, et uut juurde mahuks:). Niikaua kui raamatu kallal erinevaid tehnilisi protseduure tehakse lisan siia katkeid, mida nähtud pole.

peaaegu, et viimane postitus.

Kui tahad teada millal ilmub, siis lisa ennast teavituslisti saates sõna "tahan" meilile. Kõike muud võib ka kirjutada. Küll aru saadakse.

rein.purpur@hot.ee

Ikka mäletan

“Seda mäletad?” Rullis Ruslan üles särgivarruka. Käevarrel ilutses potisinine tätoveering “Fünf zentimeter langen schwanz“ ja selle kohal lendavat broilerit meenutav kotkas.

Groznõi

Aerofloti tunnuseid kandev Tupolev maandus Groznõi lennuväljal tunnise hilinemisega.

seisukoht

Mustas ülikonnas ja lumivalges särgis ametnik muheles ja ütles, et „selline arvamus on nagu perseauk, kõigil on see sarnane aga igal ühel siiski isiklik.”

armastus

„Näpp,” ütles Arkadi ja tõstis oma pöidla püsti. „Njaap,” üritas Nastja püüdlikult sõna järele aimata. Mõlemad naeratasid.

Ikka juhtub

Kolja magas juba tükimast aega, abikaasa erklilla kevadmantel seljas, ahju ees kössi tõmbunult.

vaatamisväärsused

Seda tsirkust ei tahtnud me mingil juhul vahele jätta ja tormasime ummisjalu vaatama.

ikka öö

Toas oli üks abieluvoodi ja üks diivan.

öö

“Persse mingu!” urises Jan läbi hammaste. “Ärge pakkuge neile mingit raha.”

päev

Hotell Dnipro on üpriski euroopalik, lutikaplekke pole seintel ega midagi.

Kiev

Mis edasi sai, ma ei tea, sest jäin magama.

roma

Kaotades tasakaalu kukkus Alfred laua ja toolide vahele kummuli, siputades abitult jalgadega, nagu selili keeratud põrnikas.

veel üks päev

Itaalia peaks ometi olema kingaostja paradiis. Bruno Magli, Forizeri, Pantofola d’oro.

konjak

Arkadi oli meile teejuhiks hotelli, kuna tal olevat väga hea suunataju.

viin

Arkadi kahetses, et Piotril fotokat kaasas polnud, muidu oleks saanud hea materjali Benetonile müümiseks.

õlu

Tellisime kuus kannu “Grodziskie” õlut ja ühe suure pizza.

Head Aega

Nii lahkusimegi Saksamaalt piirivalvuri järelhüüde „Vene Siga!!” saatel.

ohjah

„Kas te kuulute mõnda rassistlikusse organistasiooni.” Küsis politseink.
„Püha Jeesus!!!” Karjatas Jan ja kargas lauast püsti, vägagi meisterlikult ärritust teeseldes. „Eestis on kolm mustanahalist ja nendest kaks on vangimajas. Seda kolmandat me hoiame nagu silmatera. Ainult aeg ajalt saadame mõnele tähtsamale lauluvõistlusele riiki esindama.”

jah

Eile vastu ööd rongist maha tulles pakkus Herbert lahkelt küüti kesklinna. Kuna aga tema konditsiooni võis kutsuda terminiga „sama täis kui meie”, siis keeldusime ja võtsime takso.

vahest naa

Arkadi tegi ettepaneku mängida riiete peale pokkerit. Jan kaotas pidevat. Ilmselt seetõttu, et me Arkadiga kokku mängisime.

vahest on nii

Ärkasin vara. Kuigi olin maganud ainult mõned tunnid, polnud väsimuse raasugi. Ilmselt hakkab teine hingamine avanema. Organism avab oma salavarud, mida ta seni kriisiolukordadeks hoidnud on.

paha

„Mehed, ma tahan koju!”. Ütles Arkadi. Ilmselt ütles ta nii selle pärast, et tal oli eilsest süda paha.

huvitav

Öine Ekskursioon oli huvitav.

bling

„We are folk group in world tour.” Täpsustas Jan.

vot

Nagu Arkadi seletas, olevat ta ainult tahtnud ühe snaiperist sõjaväelase käest küsima minna, kas talle makstakse tükitöö alusel, või saab ta tunnipalka

...

Umbes sama ehmunud ja hirmul nägu, kui Rodrigezel saunaprotseduure läbi viies, olen näinud ka Keenia teatejooksumeeskonnal

lõbus

Uusrikas Arkadi otsustas meiega veidi aega kaasa rännata. Ongi lõbusam.

ka nii

Väsinud Jani luulude üle naermisest, ma uinusin.

nii oli

Trompeti Arkadi pole üldse muutunud. Sama kongus nina. Samasugused krussis hallikarva juuksed. Ainult kaalule oli umbes 10 kilo lisandunud.