Jani kihluspäev

„Ta ju ütles, et ma olen eriline,” pobises õhetava näoga Arkadi viltulöödud lipsu kohendades. „Jah. Peaaegu,” nõustus Jan. „Ta ütles, et sa oled eriline värdjas.” Arkadi helge meelelaad ja positiivne maailmavaade oli taas tagasilööke andnud. Särtsakas brünett, kellele ta vaatamata korduvatele keeldudele oma zippo välgumihklit üritas trussikutesse sokutada, kostitas teda lõpuks muljetavaldava kõrvakiilurahega. Mõtlesin, et inimene, kes ühte ja sama tegevust korrates erinevat tulemust ootab on napakas, aga jätsin ütlemata. Vaid katsusin risti üle näo jooksvat veritsevat haava.

Eile lõuna paiku lõppes Jani ja Ulrika kihluspidu. Peigmehe tungival soovil varjasime ennast nüüd Lembitu tänava striptiisiklubis.

Kõik sai alguse Kamikazest, kuhe me peale parteiüritust siirdusime. Olles saavutanud staadiumi, kus looduse kutsele enam kuidagi vastu panna ei saa, hakkas Jan kõige kobedamat kaasa kutsutud noorpoliitikut patuteele ahvatlema. Viimane, värskelt Viljandist Tallinna tulnud korralik tüdruk, ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Kuidagiviisi, kõigi üllatuseks, Jan siis niikaugele jõudiski, et otsustas viimases hädas ta endale naiseks paluda. Veel suuremaks üllatuseks sa ta ka nõusoleku.

Kella kümne paiku õhtul jõudsime Ulrika vanematekoju. Peig ostis Statoilist kaasa kolm sangaga viina, kaksteist maasikakorvikest, kuuspaki preservatiive ja viis kabanossi. Need viimased ja pool liitrikest viina tarvitasime ära enne, kui pealinna piiridest välja saime.

Ulrika isa on vanakooli mees. Sõltumatu küllatuleku põhjusest on viinadega tulija tema majja alati teretulnud. Seda enam, et Ulrika vend pidas koos kamraadidega sealsamas parasjagu saunapidu, sulandusime suuremate probleemideta seltskonda.

Mingil hilisel öötunnil, kui Jan oli siirdunud enneaegset pulmaööd veetma ja Arkadi sai tunda kaotuskibedust Ulrika vennaga riitete peale noolemägu mängides, tekkis mul sügavfilosoofiline vaidlus ühe kiilaspäise noorsandiga, kumb oleks tal targem enne osta, kas oma korter või uus auto. Kuna viimane aga kuulus seltskonda, kes käivad kohalikul keskväljakul autode odomeetrinäite ja kilovatte võrdlemas, sain ma vestluse hoogustudes poolkogemata kahvliga üle silmnägemise.