Janil oli sünnipäev.

Kõmaki, kõmaki, kõmaki – tagus lihaseline ja habetunud mees sepavasaraga vastu mu pead. Imelik, miks kolju küll ei purune, imestasin ja üritasin järjest hoogsamalt vasakule-paremale keerutades tulutult löökide eest kõrvale põigelda.

Paarikümne sentimeetrine õhulend voodist laminaatparketile kestis terve igaviku ning kulmineerus ärkamise ja õllepudeli ning tuhatoosi kirglisest kokkusaamisest tekitatud hirmsa kolinaga.

Eile oli Jani sünnipäev. Nagu tavaliselt algas kõik viisakalt. Pidasin lühikese, aga südamliku tervituskõne sünnipäevalapsele, milles tõin esile ta säravamad iseloomujooned ja manasin Bocca restorani kogunenud kümnekonna külalise silme ette kuvandi edukast ja ratsionaalsest kuid sellele vaatamata avatud südamega ning hellast inimesest. Kõlistati shampanjaklaase.

Kolm tundi hiljem seletasin politseinikele, et seesinane päevakangelane ei tahtnud tegelikult üle baarileti heidetud küünlajalaga teenindavale personalile kehavigastusi tekitada, vaid üritas tabada seinal ronivat prussakat. Restorani juht, kujutledes ennast ilmselt situatsiooni, kus ta pidi hakkama kohtus tõestama, et tema restoranis tõepoolest kahjureid ei ole, loobus süüdistustest.

Sünnipäeva afterparty, nagu Jan seda joomingu koduse pinna peal jätkamist kutsus, pidasime koos stripiklubist kaasa palgatud elukutseliste meelelahutajatega. Arvan, et need olid tüdrukute lihtsaimalt saadud neli tuhat krooni elus. Mina vajusin peale kahte Strohinapsu ja ühte õlut magama, jõudes ainult muiata situatsiooni üle, kus Jan saatis ühe tüdruku pesumasinast märga pesu kuivama riputama ja teisega asus kabet mängima. Sealsamas köögilaua taga, pea toetatud kabelauale ja käed teksapükste tagataskutesse surutud ta nüüd magaski.

Viitsimata ennast põrandalt üles ajada, viskasin teda käeulatuses olnud kingaga. Kell oli kaksteist päeval. Olime plaaninud paari tunni pärast algavale sõber Arkadi erakonna valimisüritusele seisukohti esitama minna.