Helen kardab tumeblondi

Eile oli siis kodune tulevikuplaneerimiskoosolek. Helen võttis mu uudist töökoha kaotamisest esialgu üsna rahulikult. Minu kogemustega müügimeest pidavat mitmed firmad luubiga isegi Orkutist otsima, kinnitas ta ja lubas mulle kiiresti uue töö leida.

Kui aga rääkisin Renest ja projektist McPeldik, jäi ta tükiks ajaks vait, nagu oleks mobiili alla neelanud. Tunduski, et tal sisemuses nagu midagi helises ja vilkus.
„Sa siis tahad jälle mu juurest ära sõita? Välismaale jooma ja liiderdama,” küsis ta lõpuks hapu näoga mu eelmisele reisile vihjates. Pidasin pooletunnise sütitava monoloogi oma uue töökoha eelistest ja võimalustest. Kinnitasin, et projekti edu korral avaneb meile suur maailmaturg ja me võime kasvõi Beverly Hillsi maja osta. Lõpetasin kinnitusega, et kavatsen talle üpriski truuks jääda ja lubasin, et kirjutan iga päev. Helenit see ei rahustanud. „Ma ei usu. Kui see Jan sinuga kaasas tolgendab, siis lähete kindlasti kuskile naisüliõpilaste seltsi spordilaagrisse ja küllap mõni heledam või tumedam blond ka sind õnneks võtab,” podises ta turtsudes, nagu siil tühja krõpsupaki kallal. Helen on mõnikord üsna terane. Sellegipoolest kinnitasin, et asjalood nii ei lähe. Helen hakkas nutma. Ma tean küll, et see on tõhus trikk, mida müügikoolitustel naistele lausa eraldi õpetatakse. Ebameeldiv ikkagi, kui seda sinu peal kasutatakse.

Tuli aeg maha võtta. Ütlesin, et tegelikult pole veel midagi kindlat ning lähemad paar kuud tuleb mul nagunii kodumaal projekti ette valmistades veeta. Ja võib-olla ei peagi ma ise sõitma, vaid saan mõne alluva saata, kui peaks sobivad töötajad leidma. See sulatas tekkima hakanud jää ja väljusin olukorrast, pakkudes et võiks mehhiko restoranis õhtust süüa ja mõned margariitad juua. Tuline mehhiko toit ja margariitad tekitasid päris sooja õhkkonna ja rohkem me õhtul tulevikust ei rääkinud. Eks paistab, kui hästi Helen mind tunneb.