Ka turvamehed nutavad

Arkadi lahkumispidu ööklubis LaRocca oli sürrealistlikult meeleolukas. Ta loomupärane ujedus oli võimendunud seoses uue soenguga. Rene, kes oma pead masinaga pöeb kiilaneva pealae tõttu, mille kohta on Janil tavaks öelda, et sisekumm punnitab, tegi Arkadile budistile kohase soengu. Selgus, et traatja juuksepahmaka all peitus väga lopergune ja muhklik pea.
Nii juhtuski, et meie Janiga sulandusime poissmehepidu pidavate brittide sekka, Rene läks klõpsima mänguaparaate ja Arkadi siirdus oma väljanägemist häbenedes istuma kõige pimedamasse nurka.

Mingil arusaamatul moel avastasin ennast ühel hetkel keset joomisvõistlust. Võistlejad - Jan, mina, blond briti poissmees, siilisoenguga briti poissmees, paks briti poissmees ja tedretähniline briti poissmees olime rivistunud kahe meetri kaugusele baariletist, millele oli laotud igale kümme Galliano shotti.

Märguande peale pidi leti äärde tormama ja shotid ilma käte abita manustama. Lõpetasin just kaheksandat, kui kõlasid ovatsioonid. Jan võitis. Mina olin teine, siis oli tükk maad tühjust ja seejärel paks britt, kes oli jõudnud tühjendada kolm pitsi. Jan vaatas õõvastusega auhinnaks antud liitrist Galliano pudelit ja tellis lääguse suust saamiseks 16cl Camparit ilma mahlata. Mina palusin õlle.
Kolmandaks jäänud britt avaldas imestust, kuidas see meile veel sisse mahub. Seletas talle, et Eesti kultuurikeskkonnas on juba ajalooliselt tekkinud olukord, kus peabki mees vähemalt nii palju jooma, et naine taarast ära elaks, muidu peetakse teda saamatuks.

Arkadi, olles ennast veidi enesekindlamaks võtnud, sõbrunes turvameestega, kellest enamikku oleks võinud välimuse järgi ta vendadeks pidada. Ta ostis neile kokteile ja pidas valvet, et mehed vahetuse ülemale joomisega vahele ei jääks. Sõprus süvenes sinnamaani, kui üks turavdest andis Arkadile pisargaasi balooni vaadata ja viimane kogemata pool sellest välja päästis.
Ventilatsioon kandis gaasi kenasti klubi kõikidesse nurkadesse ja saal täitus köhivate ja vesistavate pidulistega. Jõudsime evakueeruda enne, kui Arkadi kallal omakohut oleks toime viima hakatud. Rened me ei leidnud ja ei viitsinud eriti otsida ka. Kõmpisime hotell Latviasse, saateks Jani lulujorin – Arkadi, ära joo purju ennast, sest lätlaste pisaraid on valus vaadata.

„Näe mis ma sain,” äratas Arkadi mind hommikul rõõmsalt nina all täikalt hangitud kirillitsas atlasega vehkides. „Selle järgi lähen kohale küll!” Käes on hetk, kus ta asub Riiast teele Tiibetisse. Jalgsi, kaasas vaid pass, sada eurot, pudel mineraalvett ja atlas.
„Hakka juba liikuma,” kiirustas Jan voodist tüdinenult Arkadit tagant. „Mis täna tehtud, see homme hoomamatu!”

Renelt oli kaksteist vastamata kõnet. Ma ei viitsinud talle tagasi helistada. Liköör ei mõju tervisele kuigi hästi. Keeldudes embamast lehvitasin lahkuvale Arkadile, tõmbasin teki üle pea ja jäin uuesti magama.

Kella kuue ajal õhtul kostus numbritoa uksele kõva kloppimine. Kümme minutit hiljem vedasin ennast vaevaliselt ukseni ja piilusin koridori. Sel istus kiilaspäine Arkadi, vaatas mulle altkulmu otsa ning teatas pehme keelega „Mul sai raha otsa ja kuradi külm on ka õues.”