Äraütlev jah-sõna ja tüdrukud laterna all

Keegi küsis hiljuti, et kas Rein Purpur on lõplikult tuhvli alla surutud või on mult linna- ja internetiluba ära võetud. Ei üldsegi. Elu läheb edasi ja kui ka igapäevaselt blogipõllul melioraatoritööd ei jõua teha, ei tähenda see, et midagi ei juhtuks. Ikka juhtub, kui lahtiste silmadega vaatad või silmad kinni kõnnid. Nagu sõber Jaanusega ükskord juhtus. Kõndis silmad kinni vastu posti ja sai ise sellise sinise silma, et pärast sai kuu aega tüdrukuid isikliku laterna alla kohtama kutsuda.

Tööalaselt on viimasel ajal vähe naljakalt läinud see elu. Ülemus Rene on enamuse ajast eemal. Kas päriselt kuskil välismaal või siis lihtsalt teises reaalsuses. Nii ei viitsi isegi väga rabeleda. Võtan aga kaardiga seina seest raha ja ootan korraldusi. Doing nothing on väheseid asju, milles ma olen tõeline ekspert.

Thomasega saime ükspäev Lohusalu sadama õllekas kokku. Oli teine üpris sõbralik ja paistis mu nägemise üle rõõmustavat. Küsis, kuidas uues töökohas meeldib ja ütles, et sügise poole võiks kokku saada ja tõsisemat juttu rääkida. Ise pilgutas kahtlaselt silma. Tahtsin juba öelda, et ärgu unistagu, ma olen Heleniga seotud, aga sain sõnasabast kinni. Ütlesin: lihtsalt jajah.