Ootamatu õnn kasiinos ja Skaiplussis

Kuulasin populaarsest tümakakanalist, kuidas jagatakse priskeid auhindu ja kingitusi ainult selle eest, et veebis kirjutada, kuidas keegi kasiinos võitnud on. Noh, selliseid inimesi ei tohiks ju väga palju olla. Peale kasiino omanike ehk paar-kolm ja needki ainult mõnes lühikeses ajavahemikus. Pikas perspektiivis on kõik hävingus.

Selle peale meenus mulle ühe tundmatuks jääda soovinud sõbra pihtimus, mille siinkohal mälu järgi kirja panen. Kingitusi nõus vastu võtma ööpäevaringselt.

Kuidas ootamatu õnn kasiinos mu elu päästis.

Lemps oli mu lapsepõlvesõber. Koos tegime märga liiva ja vormisime sellest losse ja liivakooke. Andsime naabriplika Mirjamile neid kooke maitsta. Meil oli Lempsiga kõik ühine. Peaaegu. Mulle meeldis raha peale kaarte mängida ja Lempsile tüdrukute seeliku alla piiluda. Ükskord pani ta selleks koguni tüki peeglit nätsuga oma ketsinina otsa. Loomulikult saime Lempsiga äripartneriteks, kui Eesti vabaks sai ja bisness rollima hakkas. Käisime topeltpõhjaga kaubikuga iga nädal paar korda Rootsi vahet ja pappi tuli nagu pullikakat poliitiku suust. Ainult et mulle ei meeldinud see väikse võiduprotsendiga laeva kasiino ja Lemps igatses tagasi Mirjami seeliku alla, kuhu ta nüüd juba ilma igasuguse peeglita piilus.

Ükskord, kui pidime jälle Rootsi minema ja Lemps juba autot laeva ajas, hakkas mul kasiinos kaart jooksma. Lemps kõllas nagu telefonimüügiagent, aga ma lükkasin mobla välja. Kurat, segas mul keskendumist, ma olin just kakskend tonni võidus. Laevast jäin maha. Kella kaheks öösel olin kuuskend tonni miinuses. Võtsin Serjoogalt laenu, ta teadis, et kui Lemps tagasi jõuab, saan ma oma osa kätte ja maksan ära. Jõin ennast täis ja mängisin veel kümpsi maha. Hommikust mäletan ainult seda, et ilge pohmakas oli. Mirjam tuli ja kriiskas, et laev on põhja läinud. Mul oli niigi sitt olla ja ma ütlesin, et jäägu vait.

Pidin Serjooga juures tööle hakkama, et võlg tagasi teenida. Pikapeale sain isegi nii palju kõrvale pandud, et lasin endale uued hambad panna. Nende asemele, mis Serjooga gorillad välja lõid. Mirjam oli palju aastaid puhta psaiko. Jõi, hüsteeritses ja nuttis. Pank võttis talt Lempsi laenuga ostetud maja ära. Lubasin Mirjamil oma korterisse kolida. Kui ta lõpuks kindlustusraha kätte sai, tõmbas ennast pilve, istus päevade kaupa köögis akna all ja meenutas, kuidas Lemps talle peegliga seeliku alla piilus. Ütlesin, et ma võin omale ka peegli nätsuga otsa kleepida, kui see talle nii tähtis oli.

Vähehaaval hakkasin uuesti kasiinos käima. Ühe aasta kokkuvõtteks jäin kolme tonniga plussi, detsembrist detsembrini. Järgmiste jõuludega panin jälle pikalt punasesse. Mirjam jättis joomist ja tablette maha. Elu läks päris kenasti. Leppisime kokku, et sõidame pulmareisile Las Vegasesse. Sõber Ints, kes pärast Lempsi uppumist üliõpilasvahetusega USA-sse tõmbas ja enam tagasi ei tulnud, lubas, et võime tema pool NYC-s ööbida ja pidi meile sebima piletid NYC-st edasi Vegasesse.

Päeval enne väljalendu läksin korraks kasiinost läbi. Kaart hakkas lippama ja ma olin lühikese ajaga sota plussis. Lülitasin telefoni välja ja mängisin edasi. Jackpot oli kohe-kohe kukkumas ja ma läksin masinate peale üle. Hommikuks oli võitu alles kümme tonni ja jackpotti polnud välja mängitud. Kurat, ma ei kavatsenud alla anda. Kõik ümberringi kaotasid, ainult mul püsis saldo plussis. Tellisin taksistilt spiidi ja panin edasi. Millalgi järgmisel päeval vist natuke tukkusin peldikus, aga turva tuli ajas mu uuesti saali. Võtsin krediitkaardi limiidi lõpuni tühjaks. Kui kasiinost välja sain, hakkas hämarduma. Ajataju oli läinud, ilmselt olin paar päeva mänginud. Riided haisesid. Koju läksin trolliga, sest taksoraha ei olnud. Trollijuht lasi raadiost uudiseid. USAs olevat mingi jama juhtunud, maja ja lennuk põrkasid kokku või midagi sellist. Ma ei viitsinud kuulata ja läksin koju magama.

Ma ei tea, miks Mirjam sinna torni pidi ronima. Võib-olla, et ta ei tahtnud üksinda Vegasesse minna, küsida pole enam kelleltki. Hakkasin uuesti bisnest tegema. Eesti maajussid tahtsid põhjamaadesse ehitama minna ja ma aitasin neil seal objekte leida ja asju ajada. Käisin jälle svenssoni ja põdra vahet, alguses laevaga, aga hiljem, kui asi juba jumet võttis, ka lennuki või kopteriga. Kopteriga oli kiirem, sest lennujaamas läks vormistamise peale ilgelt aega. Mängisin väikeste panustega laeval või masinatega soome külapubides. Enamasti kaotasin, aga mitte palju. Ostsin uue auto ja plaanisin Viimsi taha põllule maja osta. Peaaegu sissemaksu jagu oli juba kõrvale pandud. Paar suurt objekti oli just peale tulemas ja lootsin, et sügiseks saan diili tehtud.

Kopteripilet oli olemas ja tellijad ootasid Helsinkis, kui kogemata kasiinosse kohvi jooma astusin ja kohe esimese laksuga masinast kolm tonni sain. Mängisin edasi. Nii kaua polnud korralikus kohas käinud ja kohe tundsin persega, et täna läheb hästi. Võtsin õlleklaasitäie viskit ja istusin black-jackki. Žetoonikuhi kasvas samas tempos kui klaasid tühjenesid. Võtsin telefonilt aku tagant ära. Keskööks oli mul raha otsas ja süda läikis. Maja sissemaksuks varutud summa olin rohelise laua august sisse toppinud, kuid sain õigel ajal pidama. Laenu polnud ma ju võtnud ja takso jaoks oli veel paar sajalist alles. Panin telefonile aku taha, et koduteele pizza tellida. Kohe helistas mingi paanikas Pekka ja küsis, kuidas ma eluga pääsesin? Mida kurat, kes siis enne kasiinosse elu on jätnud!

Tuli välja, et kopter, millele ma pileti olin ostnud, oli merre põrutanud ja kõik said surma. Oleks ma õigeks ajaks Linnahalli roninud, oleks ma ka kaladele toiduks läinud. Aga ei. Kasiino päästis mu elu. No ütle veel, et inimesel pole elus õnne!