Palju õnne Muhamedi sünnipäevaks!

Oh sa poiss ja püha püss, peaaegu oleks pohmas peaga unustand! Täna on ju pühamast püha päev kogu rohelises maailmas, prohvet Muhamedi sünnipäev! Läheme sel puhul väiksele kõrtsituurile.

Ega ma ise poleks niisugust ettekäänet joomiseks osanud leidagi, aga õnneks saabus sõnum Arkadilt, kes valib, millise religiooniga liituda ning tähistab seepärast hoolega kõikvõimalike sektide ja usumeeste pühasid. Noh, peaks talle ütlema, et tegelikult ei kasuta moslemid isegi kõige pühamate toimingute juures alkoholi, isegi veini mitte, nagu kristlikus kirikus mõnikord tehakse. Aga pea vajab parandamist, küll pärast jõuab. Proosit sel puhul. Allahu akbar!

Saime peaaegu keppi ja peksa

Arkadil pole juhiluba. Selle peale oleks võinud enne mõelda, siunasin mõttes ennast, kui mehed autos esimese pudeli Renault’ konjakit lõpetasid ja mina ikka veel valutava peaga vihmas ja udus vuhisevate läti numbritega rekkade vahel roolisin. Kaks päeva olid haihtunud märkamatult, nagu kerisele kallatud Põltsamaa vein. Lõhn oli autos ka üsna samasugune.

Üleeile Eestiga tutvumist alustades selgus, et Alexil ja Arkadil oli keegi ühine tuttav Kopenhaageni päevilt. Mehed sõbrunesid kiiresti. Pärast tervitusnapsu Alexi hotellitoas võeti suunaks Pärnu, sest Alex tahtis vaatamata varakevadisele perioodile kuurortlinna lõbustusasutustega tutvuda. Pealegi on Renel Pärnus ka üks koostööpartner, kelle käest on hea hommikul puljongit, pirukat ja kohvi välja pressida. Mis sai mul ühe argipäevaõhtuse jooma vastu olla, eriti kui see annab võimaluse firma raha eest pummeldada ja järgmisel päeval „tööasjus” pealinnast eemal pead parandada. Asjaolu, et ma pean ise Pärnust ka tagasi sõitma, tuli mulle pähe alles hiljem.

Suvepealinna lõbustuskohtades liikus kolme tüüpi inimesi. Soome penskarid, kohalikud rullnokad ja nende tibid. Selle asjaoluga mitte arvestamine viis meid üsnagi ebameeldivatesse sündmustesse. Tõsi, penskarid olid ainsad, kes ei tahtnud meile peksa anda. Ööklubis Mirage tegi Alex juttu ühe dressipluusis noormehega. Lühikeste juustega kutt oli algul välismaalase tähelepanust meelitatud ja üritas kehvas inglise keeles oma elust ja maailmavaatest pajatada. Olulisel kohal maailmapildis oli tema BMW. Küllap lootis rullnokk, et turisti käest õnnestub mingi nõksuga väheke pappi välja võluda. Arkadi kadus niikaua poisil kaasas olnud tibiga tantsupõrandale. Pisut aega kulges õhtu rahulikult. Alex tegi kutile ja Arkadi tibile jooke välja. Mingil hetkel aga said kohalikud Arkadi ja Alexi plaanidest aru ja algas röökimine, mis päädis rüselusega. Tundsime Jani jõulisest kohalolekust puudust, kuigi võib olla, et just tänu sellele keskendusid turvamehed ainult rullnokale ja aitasid tal lahkuda. Jõime veel mõned kokteilid ja otsustasime teistes lõbustuskohtades ringi vaadata. Väljumisel avastasime, et rullnokk oli ööklubi ukse ette kogunud veel terve hulga omasuguseid ning nood passisid seal põlevate silmadega, nagu poliitikud riigieelarve hääletamisel.

Tänu turvameeste eskordile murdsime läbi karjuva noortejõugu Pärnu hotelli. Võtsime Alexi krediitkaardiga toad. Nõudsin omaette tuba ja Alex soostus Arkadiga samas toas ööbima. Ilmselt ainult seetõttu, et ta Arkadit nii lühikest aega tundis. Rullnokad valvasid tänaval oma BMW-des ja nende autodest kostva tümpsu saatel ma lõpuks uinusingi.

Hommikusööks olid BMW-d kadunud. Arkadi arvas, et kohalikud andsid nii kergelt alla ainult seepärast, et Alex on valgenahaline. Neegrit poleks nii lihtsalt käest lastud. Veetsime sisutiheda tööpäeva Rene Pärnu kompanjoni juures. Tema kontoriga tutvumisel pööras Alex erilist tähelepanu baarikapi kontrollimisele. Arkadi assisteeris Statoilist ostetud kilekotist sobivaid jääkuubikuid otsides.

Õhtuks jõudsime juba tuttavasse Pärnu hotelli tagasi. Alex võttis Arkadile omaette toa. Ilmselt iseloomude sobimatus.

Tegelen bi-bisnessiga

Sain Renelt SMS teel vastutusrikka ülesande lõbustada ühe tema suurema reklaamikliendi Ida-Euroopa piirkonnamanageri Alexandrit, kes saabus külastama Rene kontorit ja Eesti vaatamisväärsusi. Rene oli kuupäevades midagi sassi ajanud ning kui Alex talle pärast tunniajast ootamist Tallinna lennuväljalt helistas, tuli juhile ja õpetajale meelde küll, et Alexi visitatsioon toimub täpselt samal nädalal, kui ta ise Prantsusmaal suusatab. Rene hakkas otsima varianti lumiste orgude ja mägede vahelt ennetähtaegselt vabanemiseks ja palus, et mina kõrge külalise lennuväljalt ära korjaks ja tolle eest paar päeva hoolitseksin.

Mis sai mul selle vastu olla. Külaliste vastuvõtuga seotud esinduskulud lubas Rene hüvitada. Küllap õnnestub Alexi visiidi eelarvesse mahutada ka mõningaid varasemate perioodide isiklikke esinduskuludefitsiite või avada krediidiliine tulevasteks. Ütlesin Renele, et pole vaja muretseda ega tagasitulekuga kiirustada.

Välismaalased tulevad tavaliselt meie kanti inspekteerima ainult ühe eesmärgiga. Nagu briti poissmehedki. Alexiga on natuke keerulisem, nimelt on mees biseksuaal. Alex on poola päritolu preislane, kes suurema osa ajast elab Saksamaal ning on abielus kena prantslannaga, kes on ka bi. Kuni nad koos on, elavad nad harmoonilist abielu. Kui nad aga tööasjus reisides mõneks ajaks lahku lähevad, siis kehtib kokkulepe, et kuni nad omasoolistega nahistavad, ei ole tegemist abielurikkumisega ja võib kõrvalt panna, palju kulub.

Teelt lennujaama helistasin Janile ja küsisin, kas ta oleks nõus meiega õhtusöögile kaasa tulema. Pärast seda, kui olin Janile Alexi omapärasest seksuaalsest orientatsioonist rääkinud, hakkas Jan turtsuma ja soovitas Alex käeraudadega mõne homoklubi garderoobi hoiule panna, kuni Rene tagasi jõuab. Ma natuke solvusin Jani peale, et ta mind hädas niimoodi üksi jättis. Mis tal turtsuda, mõnes mõttes on nad meie kõrge külalisega sarnasemad kui arvata oskaks. Alexil läheb enda välja minekuks korda seadmisega isegi rohkem aega kui Janil ja selga pole tal ka kunagi midagi panna. Arvasin, et juuksegeelidest ja raseerimisstiilidest jätkuks neil juttu kauemaks.

Esimene õlekõrs ära kasutatud, läksin kindla peale välja. Nii stuudiopubliku kui 50:50 kasutamine jättis ainuõige valiku. Arkadi.

Helen kardab tumeblondi

Eile oli siis kodune tulevikuplaneerimiskoosolek. Helen võttis mu uudist töökoha kaotamisest esialgu üsna rahulikult. Minu kogemustega müügimeest pidavat mitmed firmad luubiga isegi Orkutist otsima, kinnitas ta ja lubas mulle kiiresti uue töö leida.

Kui aga rääkisin Renest ja projektist McPeldik, jäi ta tükiks ajaks vait, nagu oleks mobiili alla neelanud. Tunduski, et tal sisemuses nagu midagi helises ja vilkus.
„Sa siis tahad jälle mu juurest ära sõita? Välismaale jooma ja liiderdama,” küsis ta lõpuks hapu näoga mu eelmisele reisile vihjates. Pidasin pooletunnise sütitava monoloogi oma uue töökoha eelistest ja võimalustest. Kinnitasin, et projekti edu korral avaneb meile suur maailmaturg ja me võime kasvõi Beverly Hillsi maja osta. Lõpetasin kinnitusega, et kavatsen talle üpriski truuks jääda ja lubasin, et kirjutan iga päev. Helenit see ei rahustanud. „Ma ei usu. Kui see Jan sinuga kaasas tolgendab, siis lähete kindlasti kuskile naisüliõpilaste seltsi spordilaagrisse ja küllap mõni heledam või tumedam blond ka sind õnneks võtab,” podises ta turtsudes, nagu siil tühja krõpsupaki kallal. Helen on mõnikord üsna terane. Sellegipoolest kinnitasin, et asjalood nii ei lähe. Helen hakkas nutma. Ma tean küll, et see on tõhus trikk, mida müügikoolitustel naistele lausa eraldi õpetatakse. Ebameeldiv ikkagi, kui seda sinu peal kasutatakse.

Tuli aeg maha võtta. Ütlesin, et tegelikult pole veel midagi kindlat ning lähemad paar kuud tuleb mul nagunii kodumaal projekti ette valmistades veeta. Ja võib-olla ei peagi ma ise sõitma, vaid saan mõne alluva saata, kui peaks sobivad töötajad leidma. See sulatas tekkima hakanud jää ja väljusin olukorrast, pakkudes et võiks mehhiko restoranis õhtust süüa ja mõned margariitad juua. Tuline mehhiko toit ja margariitad tekitasid päris sooja õhkkonna ja rohkem me õhtul tulevikust ei rääkinud. Eks paistab, kui hästi Helen mind tunneb.

Kevad käes, rändlinnud pakivad kohvreid

Oi jah. Kisub vist reisiks jälle. Äkki peaks Arkadi käest küsima, et kuhu tal see mungaks hakkamise plaan jäi ja temaga ühinema, sest tervis ei pea tänapäevasele töörütmile vastu.

Eilne projektikoosolek lõppes Laia tänava striptiisibaaris. Projektimeeskond laienes Jani võrra. Ta arvas, et väike vaheldus välitöö näol oleks kontoris istumise asemel päris hea.

Päev algas tegelikult lootusrikkalt. Rene võttis mu teate Thomase juurest vallandamisest rõõmuga vastu ja ütles, et diil. Pakkus välja, et võiksime Thomast edaspidi Thohmaniks kutsuda. Mu uue ameti nimetus on projektijuht. Uus ülemus on Rene. Sellega selged teadmised lõpevad. Projekti pean ise koostama. Töölauda mul ei ole. Rene andis läpaka, et saaksin kogu aeg ja igal pool töötada. See mulle sobib.

Panin projekti koodnimeks McPeldik ja koostasin vajalike vahendite nimekirja.
Nikon D200 + 3 objektiivi
GPS + kogu maailma digitaalsed kaardid
Öövaatlusseadmed
Kaasaskantav värviline fotoprinter
Dataühendusega satelliittelefon
Lufthansa kuldkaart

Rene tegi nimekirja peale imeliku näo, kuid ma seletasin, et minu rännumehe kogemused ütlevad, et vähemaga välja ei mängi. Pealegi ei ole see kõik kokku oluliselt kallim, kui tema maastur. Rene jäi mõttesse ja pakkus välja, et võiksime asja paari viski juures arutada. Tema pool. Küsisin, kas võin omalt poolt eksperdina Jani kaasa võtta. Rene ütles, et ta võtab siis rohkem viskit. Striptiisibaaris arvas Jan, et väike vaheldus välitöö näol oleks kontoris istumise asemel päris hea. Kui marsruuti koostasime, arvas Rene, et võiks projekti laiendada ka striptiisibaaride pildistamisele ja otsustas, et sõidab ise ekspeditsiooniga kaasa. Paraku näitas kalkulatsioon, et sellisele team’i suurenemisele ei pea eelarve vastu ning me otsustasime, et tuleb hakata sponsoreid otsima.

Enneaegselt ja traagiliselt lõppenud suhe

Rene saatis e-maili, milles kirjeldas huvitavaid sündmusi, mis pubis pärast mu lahkumist arenema hakkasid. Thomas oli peldikust tulles saanud kümmekond telefonikõnet ja pärast iga kõne lõppu näost punasemaks tõmbunud. Viimaks oli ta Rene ja Merle peale karjuma hakanud, Rene viski reklaamiguru ja tolle vastse sõbranna rõivastele läigatanud ning lõpuks oma telefoniga kümmekond baarileti kohal rippuvat klaasi katki visanud. Turvamees oli Thomasel lahkuda palunud, võttes enne kahjude korvamiseks ja isikut tõendavaks dokumendiks tema krediitkaardi. Rene oli palunud panna ka meie joogid sinna kaardile viinud siis Merle enda poole riideid vahetama. Kas nad vahetasid neid omavahel või kuidagi muul viisil, Rene ei seletanud.

Täna leidis Thomas, et müük läheb ka ilma minuta piisavalt hästi ja käskis mu koondamistasu kohe üle kanda. Tundsin ennast Bill Gatesi ja Jeesuse vahepealsena – suhteliselt rikas süütult kannatav märter.

Otsustasin, et vabamehepõlve algust tuleb tähistada. Saatsin kõigile oma töömaili adressaatidele sellise teate.

Kellelt: Rein
Kellele: kõigile, keda see huvitab

Tähistamaks enneaegselt ja traagiliselt lõppenud töösuhet, teen täna vene restoranis kaasleinajatele väikse topsi viina välja. Thomast ärme selle tühise asjaga tülitama hakka.
Lilli ja pärgi palun mitte tuua. Ühtlasi palun kustutada see aadress, kirjutage mulle edaspidi: reinpurpur@hotmail.com

Endiselt Teie Rein


Siis koostasin oma bilansi tänase kuupäeva seisuga.

Aktiva.
1. Koondamistasu ja puhkuserahade näol pangakontole potsatanud ligi sada tuhat krooni.
2. Vabadus.

Passiva.
1. Heleni plaan maja ostmiseks eluasemelaenu võtta, lükkub seoses minu ebapiisava sissetulekuga määramatusse tulevikku.
2. Läpakas tuleb täna kontorist lahkudes lauale jätta.

Kopeerisin läpakast isiklikud andmed mälupulgale ja panin kõvaketta formaatima. Helistasin Renele ja ütlesin, et olen tema ettepanekuga nõus. Ühtlasi kutsusin ta õhtuks lahkumispeole.

Pudel viina või 50 krooni.

Jõudsin just Rene mölapidamatuse tõttu hakata igatsema piinlikku vaikust, kui naaberlauas istuvad haprad olevused murdusid ja kutsuvalt naeratasid.
”Kas siin on vaba?” küsis Rene, kui olime ennast nende lauda maha istutanud. Tüdrukud noogutasid nõustumise märgiks. Tutvustasime ennast. Rene ka oma töökohta, ning jätkas vahutamist, mina kinnitasin oma silmaiirised ühe neiu rinnanibudele, mis õhukese pitssärgi alt kumasid.”Ja mis te teete ka muidu? Noh siis kui tööl ei ole või nii. Vabal ajal,” küsis neiu Merle sulnilt. Reklaamibüroo au ja uhkus pühkis varrukaga kiilale pealaele kogunenud higipisaraid, ning teatas prantsuspäraselt erri põristades ”Renoveerin mootorratast, vana BMW-d 32 aastast.” Nähes, see just palju muljet ei avalda, lisas ta igaks juhuks ka fakti, et tal ka eelmise aasta ratas tegelikult olemas on ja sama margi maastur.

Merle naeratas ning pöördus minu poole, ”Aga sina, milline on sinu hobi. ”Kuulan metronoomi,” vastasin talle sügavalt silma vaadates. Neiu kehitas õlgu ja nihutas ennast kiilale elumehele lähemale. See muigas võidurõõmsalt, ning lisas eelolevale eluvajaliku informatsiooni, et tema maastur on märja asfalti karva.

Tellisime lisaks kaks pudelit Absinthi. Iga kord, kui absinthi joon tuleb mingi pahandus, nii ka seekord. Pubi uksest vajus kergelt napstanuna sisse mu ülemus Thomas. Mul ei õnnestunud ennast piisava operatiivsusega peita ja nii ta meie lauda ennast isuma sättiski. Merle tagasihoidlikum sõbranna, kes oli ennast küll tuvustanud, aga nii vaikse häälega, et ma ei kuulnud, lahkus vabandades ennast homsete juhilubade eksamiga.

Thomas läks tualetti ja ma saatsin ta lauale unustatud telefonilt kõigile kolmesajale telefoniraamatus olevale kontaktile sõnumi ”Kas sa saaksid mulle pudel viina või 50 krooni laenata? Thomas.”

”Nüüd pean minema,” sõnasin ja tõusin lauast. Rene ja Merle ei pööranud mulle vähematki tähelepanu. Nad rääkisid vabameelsusest. Kuulsin veel sellist jutukatket enne lahkumist. „Jajah, nagu alati. Suuga teed suure linna, käega ei...", alustas Rene vanasõnaga, aga ei jõudnud kaugemale, kuna näitsik kiirustas kinnitama, „teen-teen, nii suuga, kui ka käega!”

”Ja niikaua, kui mind pole teid karjatamas, on jumal mu asemik,” hüüdsin kõva häälega välisuksel nii, et kõik külastajad päid keerasid.

Tööpakkumine napsusõbrale

Naistepäev möödus rahulikult. Varjasin ennas kodus, sest sel päeval on enda avalikes kohtades näitamine väga ohtlik. Kõik naised eeldavad, et neile lilli antakse. Korra pidin siiski kontoris käima. Kasutasin tagaust ja kõndisin telefon kõrva ääres vestlust teeseldes kiirel sammul oma lauani ja tagasi.

Public Corneri leti ees seisis neljakümnele lähenev härrasmees. Või ütleme lihtsalt mees. Masinaga kiilaks pöetud peaga, ees paksude klaaside ja sarvraamidega prillid, kontoritööst kergelt rasvunud kehale veetud kihiti trendirõivaid. T-särk, sellel avatud hõlmadega ja püksist väljas rippuv triiksärk ning kõige tipuks pintsaku lõikega seemisnahkne tagi. Kogu seda rõivabuketti kroonisid ilmselt kuskilt lõunamaareisilt hangitud puidust mummudest käevõru ja kaela ümber sõlmitud väike mustavalgekirju rätik. Oma viskisoovi esitas ta kõvahäälselt ja püüdlikult perfektset ameerikalikku hääldust kasutades. ”Üks Jack Daniels, double palun.” Baaridaami küsimusele, kas härra ka jääd või soodavett viski sisse soovib, vastas ta suisa pahaselt, ” Srtaight up,” ning heitis silmanurgast pilgu, kas kõik ümberkaudsed ta mehisust ka märkasid. Tema oligi see tuttava tuttav Rene.
Tellisin õlle ja kergitasin selle silme ette tervituseks. Viimane lõi näost särama ja räntsatas mu kõrvale nahksele nurgadiivanile, ”Tead kui nüri on üksi juua,” teatas ta ja kolksas oma pooleldi tühjendatud viskiklaasi vastu mu õllekannu. Ta välimus ei olnud petlik. Rene oli reklaamibüroo art director, nagu ta ise perfektse hääldusega ütles. Maakeeli võiks see vist teavitusasutuse kunstiline juht olla, või midagi taolist.

”Ma kuulsin, et sa oled veidi kirjamees ja teemaga kursis,” jõudis ta lõpuks kohtumise põhjuse selgitamiseni. ”Meie büroo sai tellimuse alkoholitarbimist vähendavale sotsiaalkampaaniale – Alkohol ei ole lahendus. Mis sa arvad, kas kirjutaksid mõnikümmend tuhat tähemärki alkohoolikute kurvast elusaatusest ja traagikast. Kasutaksime seda brozüürides ja internetikeskonnas.”

Euroopa Liidu erinevad fondid on rahvusvahelise taustaga reklaamibüroodele kullaauk. Lisaks ülalmainitud kampaaniale oli sama büroo saanud tellimuse ka Islamiusku tutvustavale kampaaniale ja mingi imeliku tellimuse pildistada kõikides riikides olevate McDonalsite tualette.

Nõustusin pakkumisega. Kuuldes makstava tükitasu suurusest, pakkusin ennast ka musulmane ja tualette pildistama, nii eraldi kui ka grupipildina. Rene lubas mõelda asja üle.

Tööjutud aetud tellisime naaberlauas istuvatele tüdrukutele pudeli vahuveini ja Rene lehvitas neile kelmikalt.

Homme on naistepäev

Ootasin maja ees taksot ja vaatasin ümbruskonda. Suured kivimajad sõid kogu vaate. Üritasin ette kujutada kuidas kunagi vanasti, veel enne, kui ma olin sündinud, oli nende majade asemel heinamaa. Ühtegi korterit, kus istuks voodiserval nuttu tihkuv naine, kes oli joodikust mehelt tuupi saanud, ei olnud siis veel. Küll aga olid kõrgesse heina sisse tallatud karjarajad, millel kõndides pidi hoolega jalge ette vaadama, et mitte lehmakoogi sisse astuda.

Kuijutluspilt paljaste varvaste vahel litsuvat soojast lehmasõnnikust pani mind vastikusest õlgu väristama. Isegi nostalgia ei ole enam see mis vanasti, sajatasin mõttes ja astusin ootamisest tüdinenuna eemal paistva bussipeatuse poole, kus mõned taksod seismas.

Lasnamäele Arkadi korterisse sattusin eile, kui öösel kodu ette jõudes selgus, et võtmed on om teed läinud. Heleni juurde polnud tahtmist minna, seda enam, et ma mitu päeva jooksus jälle olin. Nii veetsimegi Arkadiga sisutihedad öötunnid religioossetel teemadel vesteldes ja sobilikke naistepäevakaarte kujundades. Jõudsime järeldusele, et budism on meie maailmapildile kõige vastuvõetavam religioon ja saatsime õnnitluskaardid varakult laiali.

Arkadi poolt saadetu on siin:

Ta valas kogu kehvade valimistulemustega saadud sapi nüüd naissugupoole vastu. Samas on see armas muidugi, et ta mulle ka saatis.

Taksojuht, hülgevuntsidega neljakümmnendate teist poolt elav venelane, oli jutukas ja muheda olemisega. Teel Lasnamäelt Kesklinna jõudis ta mind isalikult noomida suitsetmise pärast, mis mõjuvat soojätkamisele pärssivalt, ning pidada loengu rassismist. Jutu ivaks oli seisukoht, et neegrid on nagu kriminaalkurjategijad, kes vanglast vabanenuna kiiresti oma nime tahavad vahetada, kuna eelmine täissitutud on. ”Vaata sõber,” seletas ta ”Kui neegri nime olid nad täis teinud, hakati nõudma, et kutsuge mustadeks. Kui ka Must omandas halva maine, soovisid piginäod, et neid afroameeriklasteks kutsutaks. Kuhu edasi? Varsti lõppevad nimed otsa, sest need neegrid, kurat, on ühed igavesed värdjad!” Mu küsimusele, kas ta mõnda neegrit ka ihusilmaga näinud on vastas mees, et ega näppu ei pea sita sisse panema aru saamaks, et see haisev ja pehme on. Selle viimasega olin nõus.

Teen Public Corneri pubis aega parajaks kuni saan kokku ühe tuttava tuttavaga, kes eile helistas ja ütles, et on tasuv ja huvitav ajutine tööots välja pakkuda. Mina olevat kirjelduste järgi just sobiv seda tegema.
Arkadi helistas ja küsis kas tiibetis on munkadel pea paljaks raseeritud, või viskab tark pea lollid karvad lihtsalt välja.

Arkadi vist ei osutu valituks.

Installeerisin uut spämmifiltrit. Vana lasi läbi eestikeelsed konverentsifirmade ja raamatumüüjate pakkumised, aga pidas kinni Jani saadetud kutsed jooma. Janil on komme illustreerida oma uitmõtted internetist leitud anatoomiateemaliste piltidega, mida filter peab lihtlabaseks pornoks. Tegelikult enamus inimesi peaks.
Sain filtri käima ja palusin Janil saata testimiseks mõned oma kunstilisemad saadetised. Jan polnud kade ja saatis „Best of Jan"
kõigile meie kontori aadressidele. Et midagi on valesti, sain aru, kui ümberringi hakkas itsitamist kostma ja tüdrukud näost kahtlaselt punaseks värvusid. Minu uus spämmifilter oli Jani kirjad loomulikult maha kustutanud, pidin sekretäri arvuti juurde vaatama minema.
Teadsin, et nüüd on jäänud loetud sekundid, kuni ülemuse kabineti uks lahti virutatakse ja mobiiltelefonid lendama hakkavad. Poleks vist tohtinud Janile Thomase seksuaalsete eelistuste eripäradest nii põhjalikult rääkida. Ütlesin sekretärile, et pean kliendiga lõunale kiirustama ja jooksin uksest välja, ise ennast kirudes, et olin auto parkinud Thomase kabineti akende viskeulatusse.
Eilne valimispäev kujunes fiaskoks. Valimisjaoskonda Loksa raamatukogus jõudsime poole kasti Viru õllega alles pärastlõunal. Tahtsime end just mugavale vaatluspositsioonile sisse seada, kui valimiskomisjoni esinaine turvamehe kutsus. Tuli autosse taanduda. Turvamees kutsus politsei. Meie kutsusime Tallinnast takso kahe juhiga, kuna politsei passis Jani auto kõrval, laskevalmis alkomeeter käeulatuses.
Arkadile tuli ebameeldiva üllatusena, et ta ei saagi Loksal iseenda poolt häält anda, kuna on Tallinna sisse kirjutatud. Hakkas hämarduma.
Taksojuhti oodates jõime õlut ja arutasime, et tõenäoliselt saab Arkadist ajaloo esimene kandidaat, kes nulltulemuse teeb. 1-hääle mehi, kelle poolt isegi oma naine ei hääleta, on ikka ette tulnud, aga nii lolli, kes isegi omaenda häält kätte ei saa, polevat varem olnud, teadis Jan rääkida.

Arkadi lubas metsavahiks hakata, elu üle järele mõelda, kui tõesti ühtegi häält ei saa. Ma arvasin, et targem oleks siis juba tiibetisse kloostrisse minna.

Valimispäeva lähenedes

„Miks ma pean isegi puhkepäeval oma raha eest sinu iba kuulama,” käratas Jan ja virutas Arkadi poole tühja õllepurgiga. Tüli sai alguse sellest, et mina, kuulanud kõrvaklappidest Dire Straitsi lugu Heavy Heavy Fuel, leidsin, et kodanik Knopfler on ühe asja ära unustanud, kui laulab kuidas nikotiin hommikusöögiks asjad korda seab. „Minul on kofeiin hommikuti vähemalt sama tähtis,” kinnitasin vaevu ärganud sõpradele. Jan mühatas midagi arusaamatut, kuid Arkadi hüppas ootamatult virgelt voodis istuli ja teatas, et tema meelest sobivad hommikusse nimekirja hästi nikotiin, kofeiin ja uriin. „Kuidas palun,” ei saanud ma tema loogikale pihta ja Arkadi kiirustas seletama, et enamus inimesi peab hommikuse kofeiini ja nikotiini kõrval ka uriiniprobleemi lahendama. „Põhiliselt lastakse see välja, kuigi paljud inimesed peavad omaenda uriini joomist tõhusaks ravimeetodiks. Mul üks tuttav loodusravispetsialist lahjendab oma pissi veega ja joob iga hommik müsli kõrvale klaasitäie,” selgitas Arkadi. Selle kujutluspildi peale Jan, kelle enesetunne polnud ilmselt kõige parem, vihastaski. Eriti, kuna õlu oli otsas. Lepitasin sõbrad meeldetuletusega, et pidime minema Loksa valimispunkti vaatlejateks ning et teel oleks väga kohane paar õlut kaasa võtta.

Oma tobeda e-mailinalja pärast oli Jan Arkadilt üleeile paljusõnaliselt vabandust palunud ning leppimise märgiks aidanud Arkadil võõrastele autodele valimiskleepse peale kleepida. Arkadi seletas küll, et tegemist on kaitseraua-kleepsudega, kuid Jan väitis, et kui need esiklaasile otse juhi silmade kõrgusele kleepida, on efekt igal juhul suurem. Vähemalt ei jää kellelgi reklaam märkamata ja turule tuleva kaubamärgi jaoks on igasugune tähelepanu, sealhulgas skandaalne, hea reklaam, lisas Jan. Arkadi jäi vist uskuma. Igatahes on nad veetnud paar päeva erinevate linnade parklates autosid spämmides. Sest Janil on auto ja Arkadil pole juhiluba.

Nii sattusimegi eile koos Arkadi poliitsõpradega valimiskampaania viimast päeva tähistama. Arkadi valmistus lähenevaks kaotuseks põhiliselt kahel viisil. Esmalt kallas endale sisse kõik käeulatusse sattuva joogipoolise ning teiseks seletas kõigile, kes kuulata viitsisid, et tegelikult on kõigis maailma, Eesti Vabariigi ning nende partei hädades süüdi Jan. Jan ei vihastanud, vaid kuulas Arkadi juttu suuremeelselt naeratades. Poliitnäitsikutele ilmselt mõjus tema paheline imidz vastupandamatult.

Õhtu lõpuks sattusime mingil põhjusel Kaberneeme sadama kõrtsi. Hommik leidis meid kõrtsi teise korruse öömajast. Olime jälle kolmekesi, ükski poliitnäitsik polnud julenud vahetult enne valimispäeva oma eelistusi Jani kasuks muutma hakata. Eriti, kuna Ulrika oli pärast eelmise nädalalõpu sündmusi parteist välja astunud ja koduaresti pandud.